Mahlapress 02.4.2018
Õunaviksi häälekandja nr 15. Saadaval ka pdf formaadis
Unustatud luuletajatele hääle andmine
2. aprillil ilmub Õunaviksil ühemehebändilt Kago üle mitme aasta uus album “Yhel pyhapäeval”, sedapuhku 12” vinüülil.
Nagu Kago eelminegi album, on “Yhel pyhapäeval” suures osas valminud ühes Lõuna-Eesti talus Räestul, kus muusik ja kirjanik Lauri Sommer juba pea kümmekond aastat elab. “Sealt on pärit aastaaegadega seotud muusikalised tundetoonid,” ütleb ta.
Plaadi väljaandjal on tunne, et mida enam kaome me ekraanide taha ja võrgustike sisse, seda defitsiitsem kaup Kago muusika on – need laulud on kui märgid teistmoodi elu võimalikkusest maal mitte paraadlikus ajastufilmis, vaid väikestviisi, siin ja praegu. Tasub vahel maha istuda ja kuulama jääda.
17 loo hulgas on enamik laule teiste tekstidele. Lauri: “See unustatud luuletajatele hääle andmine on kindlasti yks selle plaadi mõte.” Esindatud on Eha Lättemäe (“oli mulle nagu Vanaema eest”), Olev Kiriling (“siitsamast Matsi kylast”), Valner Valme (“teismea lemmikluuletajaid naabermajast”), Kino laulja Viktor Tsoi ja Austra luuletaja Georg Trakl, kelle tõlkekogu Lauri sügisel välja andis. Lisaks Kago vanad lemmikud Andres Allan ja Ernst Enno, klassikud Artur Alliksaar ja Juhan Liiv.
Ka salvestatud pole laule päris üksi. Neljas loos mängib tšellot Mirjam Rennit, “Neil õhtutundidel” on viiulil Karoliina Kreintaal ansamblist Tintura. Omaette väike kunstiteos on plaadi ümbris Toomas Pääsukeselt, kes on kujundanud ka Kago esimesed kaks albumit.
Plaadi esitluskontserdid toimuvad 5. aprillil Sänna kultuurimõisas, 6. aprillil Tartus Botaanikaaia palmimajas, 11. aprillil Tallinnas Kirjanike majas ja 12. aprillil Viljandis Kondase keskuses. Algus igal pool 18:00. Tallinnas toimub ühtlasi Lauri Sommeri tõlgitud Georg Trakli valikkogu “Sinine silmapilk” esitlus, kontserdi annab lisaks Kagole Spice Mouse. Viljandis esitleme aga ka Õunaviksi eestvedaja Villem Valme teist luulekogu “Öömüük aknast”, koos Kagoga esineb Arles Kangus.
Esitlustel müüme plaate soodsama hinnaga. 2. aprillist on plaat striimitav-ostetav ka kõigis digikanaleis. Plaadi singliloole “Tänavalatern” on Zbanski Kino poolt valminud video. Teine singel “Neil õhtutundidel” on kuulatav Soundcloudist.
Pyhapäevane võimalus
Kago ehk Lauri Sommer avab veidi uue plaadi ja seal olevate lugude elulist tausta.
Nii. Nyyd on eelmisest plaadist juba lausa kuus aastat möödunud. Mida kauem oma asjadega tegeled, seda rohkem tajud ka konteksti muutusi. Ma olen märganud, et väga paljud loomeinimesed on tasapisi meelelahutajateks muutunud. Bränding lihtsalt tungib peale ja kuna kultuuri on liiga palju, siis liiguvad ka varem nn alternatiivseid lähtekohti omanud inimesed aina läbimõelduma enesetutvustuse, mytologiseerimise või kaubastamise kampaaniaga. See pole etteheide, vaid pigem paratamatus. Raha on kõigile vaja ja me elame lõpuks ju lakkamatu laada tingimustes. Olen minagi mõned raamatud ise kirjastanud, kaastöölistele tasunud, raamlepinguid täitnud ja resultaate esitlenud, ning plaadi avaldamiselegi peaks loogiliselt järgnema tuur. Aga see korralikuks meelelahutajaks saamine on minu jaoks olnud võimatu, isegi kui ma oleksin seda tahtnud. Ma olen muusikuna niiviisi loodud, et tegelen asjadega, mida juba põhimõtteliselt ei õnnestu keskmisele eestlasele maha myya. Ei vanakõlalist rahvalaulu ega Kago kraami. Kui Eesti muusika põhiosa on professionaalne meelelahutuslik argipäev, siis on kaks võimalust. Kas jäädagi oma äärepealsust põdema või proovida elada pyhapäevas, teha lugusid armastusest sõnade ja helide vastu, puhta käsitööna. Ja vinyyl on kõige ilusam formaat, kuhu mu laulud kunagi sattunud on. Iga eksemplar vananeb natuke isemoodi, krõpsud jäävad eri koha peale, ymbris sai tänu Toomas Pääsukesele väikeseks kunstiteoseks ja LP-de kuulamine on rituaalne tegevus, mida ma Räestul ka ise igapäevaselt harrastan.
Ent jätkame imagoloogilise brändinguga:)
Need laulud on põhiliselt syndinud yhes Lõuna-Eesti talus. Sealt on pärit aastaaegadega seotud muusikalised tundetoonid. Väga palju pisikesi helilisi detaile on samuti leitud kohapealt – kolksud ja käginad, natuke linnulaulu, vana kylmkapi hääl, naelaga laua peale joonistamine, klaasi peal liikuv näpp ja nii edasi. Harmoonium, vana kidra ja flöödid on ka sealt, ainult klaveri mängimiseks tuli minna Tartusse või Viljandi.
Võib-olla mõni neist lugudest on vanem, ei mäleta, aga yks periood algas tinglikult sellega, et ma lõin endale kirvega tugevalt pöidlasse. Ei olnud teada, kas õmblus kokku kasvab ja tundus kahtlane, kas ma saangi enam pilli mängida. See sõrm kyll otse mängus ei osalenud, aga oli lihaste kaudu teistega seotud, mingeid positsioone ei saanud võtta ja mängida proovides oli haava pidevalt tunda. Tol suvel leidsin Lutsu raamatukogust Jyri Andrelleri (1897-1970) „Naerva kurbuse“ (1928). Siis saatis Kanadast Eestisse tulnud sõber Iisak Andreller (Epifolium) yhe instrumentaali ja proovisin sinna peale Jyri sõnu, kes, nagu selgus, oligi ta hõimlane, sest „meid Andrellereid on nii vähe“. Lugu oli raamatu avapala “Kõigest mis on kaduv”. Harjutasime seda Hiiu Folgi yhise kava jaoks Hiiumaal Tõnu Õnnepalu majas. Akna taga puhus kerge soe suvetuul ja Ramo (Pastacas) mängis kitra ja pärast flööti. Viis aastat hiljem saime selle loo ka lõpuks valmis. Iisakul oli kohe-kohe poeg syndimas, aga ta sai selle algse kidra kiiruga ikkagi sisse mängitud. Ainult flöödiosad ma mängisin seekord ise, sest tahtsin natuke teistmoodi fiilingut. Y-d kasutanud ja hea lyyrilise vormitajuga Jyri Andreller on eesti luuleloos ikka täiesti tundmatu nimi.
See unustatud luuletajatele hääle andmine on kindlasti yks selle plaadi mõte. Siin on kadunud Eha Lättemäe (“Õtak”), kes oli mulle nagu Vanaema eest – tema tarvastu murret olen mõne koha peal natuke suupärasemaks teinud. Ja siin on Olev Kiriling (1952-2009) siitsamast Matsi kylast (“Mu unistus valges käib”). Andekas, aga varakult pooleli jätnud loodusluuletaja, kes läks siit maailmast ilmselt väga pettunult minema. Aga luule yks võlu on see, et kui asi on aus, siis ta võib kusagil ja kellegi läbi jälle korraks õitsema tõusta. Yhe sellise autori leidsin ka enda noorusajast.
Teismeea lõpus oli naabermaja noorhärra Valner Valme yks mu lemmikluuletajaid. See luule toimis kõige paremini muidugi tema ebakonventsionaalse isikuga koos. Kui ma kirjutasin raamatut Viljandi kandist, (Sealpool sood, 2014) otsisin välja ka need tema kladest ymber kirjutatud vanad värsid, millest mõnedele oli Meelis Sarv juba oma võimete kohase muusika teinud. Aga yks mu lemmikuid, “Tänavalatern” oli õnneks puutumata. Proovisin seda viisistada 18-aastase tunnetuse, aga praeguse kogemusega.
Lerboodi on yks väike mängukoer, kes oma kaaskonnaga (nn. Lerboodi grupp) Tähtveres mu voodi juures magab (siin ka video).
Andres Allani luule on vana armastus (plaadil “Suure Reede lapsed”) ja Georg Trakli tõlkimine tõi ka mitmeid viise tema tekstidele – plaadile jõudis neist “Loomuse teater”. Siis oli mul mitmeid aastaid suur Viktor Tsoi vaimustus – mõtlesin nii ta taustadest, muusikast, sõnadest kui elu pisiasjadest. Tal on yks lugu “Malysh”, millest on säilinud ainult kidra ja vokaaliga demo. Seda sai siis pisut oma käe järgi muudetud. Kysisin põgusalt tuttavalt Mirjam Rennitilt, kas ta viitsiks sinna cellot mängida ja sain kätte yhe tykikese oma unistuste saundi. Plaadi lugude lindistamise ajaks õppis Mirjam juba tykk aega Manchesteris ja polnud mitu aastat pilli kätte võtnud, aga kui Eestisse tuli, siis laenas kusagilt cello, tuletas nipid meelde ja mängis huvitavat materjali veel päris mitmele loole, näiteks ka Tsoi enda poolt viisistamata jäänud lulkale “Zvjozdnyi chas”. Enno sõnadega laulule “Neil õhtutundidel” oli Karoliina Kreintaal (Tintura) lahkelt nõus viiulit lisama. Meie teine koostöö ei mahtunud kahjuks plaadile, aga kyll see ka ykskord tuleb. Samuti ei saanud viimase aja materjalist kasutada paari lugu, mis olid algselt lindistatud yhe rajataguse väljaande jaoks. Jumal seda teab, kas nad seal kunagi ka ilmuvad. Aga need on argised asjad ja pyhapäeva ei puutu. Mõned lood on ka osaliselt Toomel elades tekkinud. See korter seal oli omaette maailm. Viimasel õhtul enne lahkumist laulsin teise korruse katusealuses sisse „Õhtutundide“ vokaalid, et jääks kuidagi alles see koht ja tema väike loomulik kaja. Vahepeal oli siin järjest neid oluliste inimeste surmasid ja neile mõtlemist. Iga kadunuke, keda armastatakse, on tegelikult varalahkunu. Ja mida see ellujääja oma mälestustega siis teha saab? Näiteks saab teha mõne loo. “Varalahkunu lelu” oli siis reaktsioon neile surmadele.
Kujunduses on kasutatud mu Isa Ilmar Soomere fotosid 70ndate Räestust ja mu oma klõpse lähiminevikust. Ja muidugi ei saa jätta mainimata tytar Liidit, kes on neil aastatel olnud mu põhiline rõõmustaja, ilmub kujunduses, teeb natuke häält “Poolläbipaistvas” ja räägib temale kirjutatud loos “Hommik” ka paar sõna Lotte ainetel…