Hobune kadunud (vai seto keeleh: Hopõn kaonu)
Ar´a kattõ ese hopõn vell´o vehmer varastõdi.
Miä-ks tetäq, kohe mennäq, kiä saata ots´mahe?
Saadi-ks ma or´a ots´mahe, kar´alatsõ kaemahe.
Ori-ks taa otsõ or´amaida, kar´alats kai kar´amaida.
Lövva-s ori hobõsta, kar´alats es kaonuda.
Sys ma noq suitsit surbahudi ni ma päitsit pälvähüdi
Lätsi maq esi ots´mahe, käve-ks läbi kyik kaldõq.
(Algusosa pikemast seto laulust, mis tuntud ka Hõbõsõ mängu, Leigotamise ja Hiiro´kõsõ (Hurdal "Hobune varastatud") nimede all. Mu tavapärase y=ü asemel olen siin tekstis y´d kasutanud seto kõrge venepärase õ märgina, nagu võro kir´aviisis tavaline. Tekstis esinev täitesilp "´ks" (ka iks, yks - eesti keeles umbes - kyll, ikka, jah) kaob korduses ära, ega oma iseseisvat tähendust. Siinne tekstivariant kattub osaliselt sellega, mida laulis 1995. aastal Rimmi Miko Meremäelt. Kui olen laulnud pikemat viisi (ikka levinumat, "leigotamise" oma, sest siinne on pikema arenduse jaoks veidike raskepärane ja väsitavalt pikaldase hingamisega) olen liitnud eri laulikute versioone (vt näiteks Jakob Hurda "Setukeste laulud 1", lk.330-339), lisand vanaisalt kuuldut (otsõ neli rikast riidit, kuus puhast puulpühä) ja mõelnud mõne episoodi ise (käve Põh´anaglal kyläh…ja hiljem….Põh´anagõl and´ puul leibä). Vanaisa rääkis ka, et seda laulu (Leigotamise viiega) armastanud laulda tema sõnolisest tädi Vas´a (Vassilissa) Laine. Praegune seade ja viis, millega seda teksti vist kunagi pole lauldud pärineb Maar´a Pähnapuult ja on seto karjalaste suuresti improviseeritud lauluvarast, sealsetes sõnades oli kaa hobustest juttu. Laulus käib hobune jumalate pulmas (koori esituses on meil yks laulja hobuse, teine peremehe osas ja kasutusel kaks viisivarianti), saab seal kinke ja annab need vastu tulevale vaeslapsele. Mõnes laulus pekstakse ta hoopis veriseks, variandid erinevad, aga hobune räägib igal pool ja ta on peremehele väga kallis. Need loomad olid setodele yldse väga tähtsad. Vanaisa rääkis, et tal oli kunagi tark hobune, kes leidis mistahes võõrast kohast kodutee ka siis, kui sõitja magas. Aga ykskord ta jalg sai häda ja siis kui vanaisa selle haige, tapale määratud hobusega yle Piusa jõe läks, oli tal nii kahju, et tahtnud ise kaa Piusasse hypata ja ära surra. Vot sellised seosed. Laulu alguse kokkuvõte: Hobune kaob, peremees saadab alul alluvad (orja, karjalapse) otsima, need ei leia, läheb siis ise. Mõni sõnaseletus: Ärq, ar´a-ära, kattõ-kadus, vehmer-ais, surbahutma- korraks (pihku) suruma. "Pälvähytma" on rohkem parallelismi pärast, pälv´mä tähendab "luurama, varitsema, peale passima". Kuna tegu on segase ja muutuva häälikulise koostisega sõnaga, kysisin kommentaari seto lauluasjade healt tundjalt mag. Andreas Kalkunilt. Tema seletus oli selline (lugege natuke seto keelt kah):" Sjool synal olõ-i tõtõstõ /tõesti - LS/ vähembält täämbä /tänaseks - LS/ kimmäst /kindlat - LS/ tähendüst tahaq värssi jäänüq, ma olõ laulnuq ka "pälmähüdi", selle et mu kõrv om ni vist Verska naisi käest taad synna kuuldnuq. "Setokõisi laulõh" om üts kõrd tah samah kotsõh /kohal - LS/ "pälgähüdi", miä tähendäs nigu 'välgutasin'. Tah om külh mytõq selgep." Kes neist asjadest rohkem teada tahab, võib minna meie seto meeskoori "Liinatsuraq" saidile ja kuulata sealseid saunde ja lugeda teksti. Igatahes on see seto värk väga avar ja kiiks maailm ja koos regilauluga eesti rahvalaulu underground, eelkristliku paganluse ja õigeusu paueri yhtesulamisest tekkinud arhailine nõiapunk.)