Itk Isale
Linik silmil ja kaselehti
õõtsub varjuks su lagipääl.
Maja viimaks nii väike tehti,
pole ust ega akent sääl
näha taevast ja minna õue,
siis, kui myhiseb sulatuul,
kurta põuda ja kuulda kõue
pärna õitsedes heinakuul.
Vaata korra veel sooja päikest,
saart, mis puhtam kui pestud kuld,
varsti katab su tuba väikest
liiv ja kruusaga vaidlev muld,
katab lauge ja langeb silma,
juuste valgete lauku soeb,
temast läbi ehk kylma ilma
palveid katkevailt huulilt poeb.
Kirstu vangis on kitsas kehal,
kitsas kirstul on kalmu sees,
kalmud kaeblevad ikka ehal
ennast vangideks mulla lees.
Oh, kui oleks mul kaasa panna
oma loits, millest ruumi saad,
tuules metsa või mereranna,
pehme rohuga heinamaad!
(Uku Masing 17.09-6.10.1949,
viis ca 1999)