Kui vaiksed tänavad on lahti Su ees,
kui Sind on ootamas tuul,
yks väike pööris tõuseb yles Su sees
ja helin kripeldab suul:
Kyll syda teab, kyll syda teab,
kelle silmapilgutusest puudelt pudeneb lund,
kelle nägu on see tund.
Need vilkad sõnad kaovad vihmana öös
ja nende kannul käib tuul.
Su jutu lõpul sygislehed on töös
ja laulab ronk pihlapuul:
Kyll syda teab, kyll syda teab,
kelle juuste rukkipõllust pärit sygise värv,
kelle silm jäätund järv.
Kui tõusev hommik kohtab unetut sood,
veel kanarbikus on tuul.
taas tydruk tuleb, tal on uus tegumood,
kuid ikka samad on lood:
Kyll syda teab, kyll syda teab,
seda imet mille kaotab ta aina ja taas
Sinus kui hall on maas.
(LS, sygis 2002)