Ma surin sõja esimene sügis
Ma surin sõja esimene sügis
ja kahvatunud nägi pesi sadu.
Nii taha vaatamata läbi trügis
Meist rindejoon ja kõndis omi radu.
Ma surin sõja esimene sügis.
Ja kevad tuleb, unustab kõik hukud.
Siis sirutuvad kirjus leheprügis
mu keha ümber väiksed nurmenukud.
(Ott Kilusk, 1993, viis 1994)