Kuumoon
Yks väike pilv Sevani kohal
on õhtul kuldse värviga.
Ja laine vaikselt kaldas kohab
kui mõtleks ta, mis ytelda.
Nii tõsised on mustad kaljud,
mis päeva päiksest väsinud
ja ainult linnuhääled valjud
Kuumooni õielt kysivad:
Kas Sul ei ole kyllalt juua?
Miks oled Sa nii kahvatu?
Kuid ta on uhke enda peale,
ei võta vaevaks vastata.
Ta surub juured kivirinda
ja õisi on tal seljatäis.
Vast heidab pildu siniranda
ja sellestki ta joobnud näib.
Ma tulen jälle Sinu juurde
siin vaiksel nõlval, kaljumoon.
Ja mul on tunne nagu Sinul
et terve maailm minu on:
see järv, need mäed, need kaunid kaldad,
kõik, mida haaran pilguga.
Ja kajakas, kes kõrgel lendab
ja Sa mu lill….Jah…Sina ka.
(tekst Aira Kaal, lugu Sänna 2004)
Vana hea Aira Kaal, taipaja Saaremaa tydruk, Masingu varane girlfriend ja suurepärane intuitiivne loodusluuletaja. Vahepealsed, osalt aja pooltpeale surutud punasevõitu jupskinid - võime nyydseks unustada ja kaasa võtta parima temast.