Sa ei mäleta midagi
Sa ei mäleta midagi, päev,
kui Sa tõused ja äratad mere
ja kuuskede latvadele
kyynitad valguse krooni
sest uus on kõik, mis Su sees
saab piirjoone piirjoone järel
ja otsekui tornikell sääl
on paljaste nõlvade kajad
nõnda kerkib Su riik
ja tõuseb taevasse koda
mille all hingab tuul
ja kummardub maa poole rohi
aga viimati kivide peale ja
vaeste liivade yle
variseb purpur ja kuld
Su õhtust Su kaduvast hõlmast
ja siis Sa mäletad, päev
mis oli ja seda mis tuleb
aga enne kui ytleda jõuad,
vari Su endasse suleb.
(Tõnu Õnnepalu, kogust "Sel maal" 1990)