Tii ilo
Vel'okõsõq vel'okõsõq noorõkõsõq
tsõdsõkõsõq tsõdsõkõsõq tsirgukõsõq
kui mi käämiq kui mi käämiq sjooda tiida
kui mi läämiq kui mi läämiq marga maada
mõts jääs perrä laulõmahe laulõmahe
laas jääs perrä kuukimahe kuukimahe.
Mille kunnuq kurvalidsõq?
Mille laanõq leenälidsõq?
Njooq kiä käävaq
noq kiä kääväq miqka yteh
es nimä es nimä tiiq tii iluda
es nimä laalaq maa mõnuda
velikeseq velekeseq noorõkõsõq
tsõdsõkõsõq tsirgukõsõq
miq iks teemiq tii iluda
mõtõlõmmõ maa mõnuda
laas jääs perrä laulõmahe
kund jääs perrä kuukimahe
(Rahvaviis Põlvamaal, pisut endagi mõeldud)
Hiljem lauldud pikemalt, vahepealses kohas tuli kuri mees kuusikust, kalk mees kõõvistust ja raius tamme tare tagant ja kõivu kingu päält. Laul, et inimesed hooliksid teistest ja käiksid oma teed pystipäi. Julgustus olema teisiti ja mitte ylbitsema hävitama ymbritsevat. Tee ilu tehti vanasti nii, et lauldi pikematel sõitudel vankritel istudes - muide väga spontaanne ja arendav kontserdi andmise viis siiani…