Äärtpidi
(Georg Trakl 1913, tlk. Deboora Vaarandi 1991)
Vilju täis keldrid ja rehed,
sygiserahus on õu.
Yhtsoodu kõmiseb vasarakõu,
naeravad punased lehed.
Tumedaid astreid toon Sulle
laps, nagu ununend loos.
Ammu, nii ammu me surime koos.
Päike nyyd musta kaob tulle.
Kalake tiigis, hing yha
kartlikult kuulatab end.
Ruutudel öötuule kohisev lend,
sinine orelimyha.
Tähte ja sinavat pöörist
korraks las vaatame veel.
Ema! Ta kurbus, ta masendusmeel
mustab reseedade sõõris.