Paastukuu
(Villem Ridala 1918, pisimuudatustega)
Kui Paastu kuu toob ilmad selged, sojad
ja paneb valendama viimse lume,
siis yle välja kostab hõikus kume
ja inimesed jätvad omad kojad
Veed vabastuvad, jooksma pääsvad ojad
ja merejäässe tekib lõhe tume
Sest kõik on valge, kirgas herk ja selge
ja merejäässe tekib lõhe tume
Ja päike keerab pikka oma telge.
Nii imeline helk on muutnud taeva
Kõik kiirgab, sätendab, on ysna selge
ei keegi tunne enam talvist vaeva.
Sest kõik on puhas kirgas herk ja selge.
All sadamas jo ehitakse laeva.