Eskimo jutte

vaata lisaks eskimo kõrilaulu: Qimmiruluapi

tõlkinud Liska, toimetaja Leonid Rosin

 

Vana naine, kes oli putukate vastu hea

Ükstalv jäeti üks vana naine maha. Ta oli nii vana, et ei suutnud enam saapanahkagi mäluda. Perekond jättis talle toiduks ainult mõne putuka. Naine ütles: „Ma ei hakka neid vaesekesi sööma. Mina olen vana ja äkki on nemad noored. Võib-olla mõned neist on isegi lapsed. Ma pigem sureksin enne...”
Kui inimesed minema läksid, tuli naise hütti rebane. Loom hakkas üles hüppama ja teda purema. Vana naine mõtles: nüüd olen küll surmalaps... Aga rebane käitus väga veidralt. Naksas naist üle keha, nagu võtnuks tal riideid seljast. Varsti pudeneski kogu  nahk maha. Ja oh!, seal oli uus nahk, noore kauni naise nahk. Tänulikud putukad olid oma sõpra rebast palunud, et too naist aitaks.
Järgmisel suvel tuli naise pere tagasi laagrisse. Aga nad ei leidnud eest ei naist ega tema luid. Ta oli läinud putukate juurde elama. Räägitakse, et ta oli abiellunud väikese porikärbsega, kellest ta oli üsna sisse võetud.

Jutustanud Jörgen Skansen (Saqqaq, Lääne-Gröönimaa)

 

Auk kaljudes

Üks väike poiss elas koos oma vanaisaga. Vanaisa pikutas magamisnahkades, sest ta oli vana ja jõuetu. Ühel päeval ütles ta poisile: „ Ära mine kunagi tollesse kohta kaljude peal. Seal on üks üüratu auk. Sa võid sinna sisse kukkuda.”
„Ja mis siis juhtub, kui ma kukungi sinna sisse?”, küsis poiss.  
Vanaisa vastas: „Sa jõuad välja Surnute Maale.”
Taadi jutt tegi poisi väga uudishimulikuks. Ta ronis auguga kalju juurde juba samal päeval. Lähemale minnes tundis ta hirmsat lehka. Ta ei suutnud hullemat haisu maailmas ette kujutada. Siis jõudis ta auguni. See tundus olevat elus - kord suurenes, kord tõmbus koomale ja siis jälle suurenes.
Poiss hakkas sinna kive loopima. Napilt oleks ta haisu kätte ära surnud. Lõpuks õnnestus tal kogu auk kividega täita. Siis läks ta tagasi koju ja leidis vanaisa surnuna põrandalt. Auk kalju sees oli olnud vanamehe urruauk ja poiss oli selle sulgemisega ta tapnud.

Jutustanud Nattiq. (Gjoa Haven´i lähedal, loodealadel)

 

Tuglik ja tema tütretütar

Kord peeti sarvikvaaladele suurt  jahti. Sinna läksid kõik, ainult vanaeit  Tuglik ja tema tütretütar Qujapik jäid koju. Tasapisi tuli neile juba nälg peale, aga neil polnud aimugi, kuidas jahti pidada. Ent vana Tuglik teadis mõnd võlusõna, mida ta nüüd transsi minnes pomises.
Ja äkitselt muutus eit meheks. Tal oli hülgeluu riistaks ja käntsakas vaalanahka munadeks ning tema tupp muutus kelguks. Oma tütretütrele ütles Tuglik: „Nüüd ma saan sõita fjordide juurde ja meile midagi süüa tuua.“
Tüdruk küsis: „Aga kuidas sa omale kelgukoerad muretsed?“
Vana naise loits oli nii võimas, et ta tegi omaenda täidest ka koerarakendi. Koerad klähvisid, kilasid ja olid minekuvalmis, Tuglik plaksutas piitsa ja fjordide poole läinud nad olidki. Päev päeva järel käis ta niiviisi ära, ja tuli alati õhtul saagiga tagasi, kasvõi mõne üksiku lumepüüga. Kord, kui ta oli väljas jahil, tuli üks mees nende hüti juurde. Vaatas ringi ja küsis:
„Kelle harpuun see on, tüdruk?“ 
„Ah see,“ütles Qujapik, „see on mu vanaema oma.“
„Ja kelle kajak see on?“ 
„Kah vanaema oma.“
„Sa tundud rase olevat. Kes su mees on?“ 
„Vanaema ongi mu mees.“
„Kuule, ma tean kedagi, kes oleks sulle paremaks abikaasaks...“
Seekord tuli vanaema koju, morsk üle kelgu visatud. „Qujapik“ hüüdis ta. „Qujapik!“. Aga lapselast polnud. Tüdruk oli asjad kokku kogunud ja külast oma uue mehega lahkunud.
Tuglik ei näinud meheks olemisel enam mingit mõtet – mees või naine, sel pole ju vahet, kui inimene on üksi. Nii pomises ta oma võlusõnad ja oli jälle kortsus vanaeit,  kellel kelgu asemel tupp.

Jutustanud Anarfiik (Sermiligaq, Ida-Gröönimaa)

 

Vana hülgekütt Aluki kandist

Aluki vana hülgekütt armastas oma kodupaika nii väga, et polnud kunagi tahtnud sealt mujale minna. Oma pika eluea jooksul polnud ta kodust veel kordagi ära käinud. Üksteise järel jätsid inimesed küla maha ja vaid mõni üksik tuli kunagi hiljem tagasi. Aga mitte see mees. Tema ütles, et  sureks, kui ei saaks näha sellist koitu nagu Alukis.
Vana mehe poeg tahtis aga asjad kokku pakkida ja elamiseks mõnd paremat kohta otsida. Alukis  nappis hülgeid nagu ei kunagi varem,  talved olid hullemad, ja polnud naisi. Ja nii edasi.
Poiss ütles isale: „Maailmas on ruumi küll. Kas sa ei arva, et võiks minna ja vaadata, kuidas elu mujal on ?“
Isa vastas: „ Miks maailma vahtida, kui me saame Alukit näha? Milleks rännata, kui me saame siin olla?“
„Nojah, ma kardan, et mul tuleb siis ilma sinuta minna“, kostis poeg.
Vana mees ei tahtnud üksi maha jääda, nii läks ta ikkagi pojaga kaasa. Järgmisel päeval sõudsid nad Alukist eemale, piki rannikut lõunasse Hüvastijätu neeme poole.
Kuigi ilm oli hea ning hülgeid küllaga, hakkas papi koju tahtma. Mida enam suve poole, seda võimsamalt kodu tema mälestustes kangastus.
Ta tõusis alati vara, et päikesetõusu näha. Kuid tundus nagu varjaksid mäed selle kogu aeg ära. Või siis oli liiga palju vihma või udu. Lõpuks rääkis ta sellest pojale, öeldes, et sureb, kui ta ei saa näha päikest taevasse tõusmas nii nagu see Alukis tõusis.
„Kas see maa pole siis ilus?“ küsis poeg.
„Siin on liiga palju mägesid päikesel ees...“
„Aga kas need pole siis ilusad mäed?“
„Mulle meeldivad rohkem väiksed kaljud, nagu meil kodus...“
Nüüd jäi vana hülgekütt haigeks ja poeg otsustas, et nad peaksid parem tagasi koju minema.
Nad pakkisid asjad kokku ja sõudsid, kuni jõudsid Alukisse. Siis vajus taat unne.
Järgmisel hommikul tõusis ta vara, et päiksetõusu näha. Ah, mõtles poeg, tal on juba parem! ,  sest ta kuulis isa õues rõõmust hüüdmas. Kuid äkitselt vanamehe hääl katkes. Poiss jooksis välja ja nägi, et isa lebas surnult maas, nägu päikse poole pööratud. Rõõm sellest, et ta sai jälle Aluki päiksetõusu näha, oli nii suur, et purustas ta südame. 

(Nanortalik, Lääne-Gröönimaa)

 

Küll Maa teab

Üks naine sünnitas laigulise tüükas nahaga hämarikuolendi, kelle olemusest ükski ei suutnud aru saada. Nõid ütles: „Küll Maa teab.“ Nad tapsid olevuse ja matsid maha, et teada saada, kes ta oli. Vaim tuli tagasi: väike ilus tüdruk.

(Eskimo point, loodealad)

 

Põhjapõdra maja

Kord palus üks rahvas oma šamaanil leida üles koht, kuhu põhjapõdrad rannikult lahkudes liikunud olid. See paik pidi olema kusagil Sisemaa Jääl, aga keegi ei olnud varem sinna rännanud, sest kardeti  sealseid Koerapäiseid Inimesi. Šamaan läks transsi ja kutsus kohale oma abivaimu.Vaim ütles talle, et teab põtrade majast kõike ja tal pole raske šamaani sinna juhatada. 
Ja nii asus šamaan Sisemaa Jää poole teele. Ta rändas tervelt kaks kuud. Reis oli raske, aga tema saapad ja püksid püsisid korras, sest abivaim oli temaga ja parandas, kui tarvis. Tee peal nägi ta üsna mitut Koerapeaga Inimest. Need ei purenud teda kintsust ega midagi. Nad jätsid ta rahule, sest ta oskas end vajadusel nähtamatuks muuta. Samal põhjusel ei tekkinud tal ka mingeid jamasid Nüpeldavate Vaimudega.
Ühel päeval ütles tema abivaim: „Jääme ehani siia. Siis sa näed põtrade maja. Aga ma hoiatan sind: Sa ei tohi ühtegi neist tappa või isegi soovida mõnda neist tappa.“
„Ja mis siis juhtub, kui ma ühe neist tapan?“
„Siis ma muudan su maailma kõige madalamaks olendiks...“
Eha saabumisel seisis šamaan hiiglasliku iglu keskel. Põhjapõtrade kari sõi lähedalasuval mäenukil rohtu. Iga põder tuli pärast söömist majja. Mees oli seal kogu öö. Kari kulges lõputult. Midagi nii ilusat polnud ta kunagi varem näinud.
Viimaks läks ta üle jää tagasi koju. Inimesed küsisid tema rännu kohta, aga ta ei söandanud neile sellest kohast rääkida. Sest ta teadis, et nad läheksid kohe sinna ja tapaksid kõik põdrad. Ja siis poleks tema abivaimul muud valikut, kui muuta ta vaglaks.

Kuuldud Severin Lynge´lt Rittenbeck´is Lääne-Gröönimaal, põdra veristamise ajal 

 

Luukered

Väikses hütis elas luukerede perekond. Nad olid surnuks nälginud, aga ikkagi ellu jäänud – vanaisa luukere, onu luukere, isa luukere, ema luukere, kaks väikest luukere-poissi ja luukere-titt. Nad said üsna hästi hakkama, sest neil polnud kunagi midagi süüa vaja. Aga ühel päeval tuli jahimees ja peatus nende hütis. Luukered tulid maa alt välja ning hakkasid laulma ja oma trumme taguma. Kütt puhkes naerma. „Te olete ju ainult luukered”, ütles ta. „Lõpetage inimeste mängimine.” Ja luukeredel oli nii piinlik, et nad läksid tagasi maa alla ja ei löönud iialgi enam oma trumme.
"Usud või ära usu, aga me muutume kunagi kõik ühe ja selle sama kõrbe liivaks." Nii ütles üks luukere-poistest. See oli tolle aasta ainuke lause, mida seal all kuuldavale toodi.

Jutustanud Meqqoq. Sermiligaq, Ida-Gröönimaa
Lisanud Juka Käärmann

 

Haha kättemaks

Kord mängisid ühed inimesed palli, kui ühtäkki lendas nende peade kohalt üle hahk. Pall tabas lindu ja lind langes maha. Inimesed rõõmustasid ja kiirustasid haha juurde enne, kui too uuesti lendu tõusta sai. Nalja pärast kitkusid nad talt suled ära. Ilma sulgeta ei meenutanud ta lindu, vaid oli lihtsalt mingi paljas olevus. Inimested irvitasid.
Peagi jätsid inimesed ta sinnapaika ja veidi end kogununa sai lind kuidagiviisi lendu. Ta lendas ühe kalju peale ja kükitas seal värisedes, sest ta ei saanud end kuidagi külma eest kaitsta. Aga sedasi lõdisedes hakkas temas kasvama kohutav kättemaksusoov. „ Nad veel kahetsevad”, vandus ta omaette, „et nad mind nii näruselt kohtlesid ...”
Nüüd tuli talv ning lumi oli sügav ja külm hullem kui varasematel aastatel. Üsna mitmed inimesed surid nälga. Ülejäänud pidid püsima igludes ning jäid ellu ainult oma riideid ja sugulaste laipu süües. Ja nii hilja saabunud suve ei mäletanud keegi. Selline oli kättemaks, mida hahk oma rinnus haudus.

Jutustanud mees, kes kandis T-särki kirjaga „Päästke eskimod“, Eskimo Point, Loodealad

 

Ema kolp

Kord läks üks rase naine marjule. Tema nimi oli Itsilik. Varsti hakkas sadama ja Itsilik leidis vihma eest varju ühes koopas. Ta mõtles jääda sinna ainult saju lõpuni.
Kuid Itsilik ei olnud koopas üksinda. Koobas juhtus olema koduks emakarule. Karu vaatas naist ja otsustas, et tollest saab talle päris maitsev suutäis. Aga kui ta naise keha lõhki rebis, leidis ta tema üsast poisslapse. Poisi jättis ta ellu, kuid ema sõi ära.
Emakaru hakkas poissi kasvatama. Õpetas talle, kuidas kala püüda, saaki jahtida ja jääpankadel tantsida. Karu kasvatas teda nagu oma last, jah, isegi paremini kui oma poega. Öösiti soojendas ta poissi oma keha vastas nagu magamiskott.
Ükskord nägi poiss mingeid olendeid, kes kõndisid püstijalu. Ta küsis emalt, kes need on.
„Ah, „ ütles karu, „ need on väikesed vastikud inimesed. Ja kui sa neist eemale ei hoia, tapavad nad su.”
Teine kord leidis poiss  koopast pealuu. „Kelle kolp see on?” küsis ta
Karu vastas: „Ma tõesti ei tea...”
Kolbast sai poisi üks lemmikuid mänguasju. Ta võttis selle endaga igale poole kaasa, hoidis kaisus ja sõrmitses õrnalt tema silmaauke. Mõnikord mängis ta pealuuga isegi palli.
Ja siis hakkas kolp temaga rääkima: „Aita mind, poeg!” või „Ma olen su päris ema...”
„Kellega sa seal räägid?”, küsis karu.  „Ah, selle vana pealuuraisaga.” 
Ühel päeval läks poeg põishülgeid jahtima ja võttis kolba ühes. Ta sattus tee peal nägema  karja püstijalu kõndivaid olevusi. Need tundusid olevat üllatunud, nähes jääl alasti poissi. Nad jõllitasid tema poole ja taipasid siis äkitselt, et ta peab olema Itsilik´i poeg. Šamaan ütles: „Lase ma vaatan seda pealuud...”
Terve päeva ja öö pomises ta võlusõnu ning pani kolbale käsi peale. Ja ühel hetkel tundus, et sellele hakkab liha külge kasvama. Äkitselt ilmusid ka jalad ja käed. Lõpuks sai moonduvast kujust täiskasvanud naine, kes oligi Itsilik ise. Kohe haaras ta poisi kaissu ja edasi elasid ema ja poeg nii, nagu midagi poleks juhtunudki. Aga karu leinas oma poiss-last kogu elu.

Anarfiik, Sermiligaq, Ida-Gröönimaa

 

Lusikakoll

Kord mängisid ühed lapsed rannas. Nad jändasid seal oma asjadega, kui äkitselt tõusis merest lusikakoll Qalutligssuaq. Ta tegi oma harilikku häält, mis kostis nii nagu taotaks lusikaid kokku. Lapsed kisasid ja panid jooksu... kõik peale ühe väikese poiskese, kes lonkas ega suutnud teistega sammu pidada. Qalutligssuaq jõudis talle varsti järele. Poiss viskas end  pikali maha ja hakkas oma varvast koletise nina ees edasi-tagasi kõigutama, öeldes: „Vahi mu suurt varvast, sõber! Vahi mu suurt varvast! Ta võib su väga vabalt nahka panna...“
Koletis kohkus ära ja läks tagasi merre. Sellest ajast saati tõrjutakse lusikakolli just niiviisi. Mis saakski olla jubedam kui suur varvas, mis kõigub sinna-tänna, sinna-tänna?

Pond Inlet, Baffini saar

 

Kakuarshuk

Vanasti said naised lapsi nii, et kaevasid nad maa seest välja.  Nad kangutasid lapsed sõna otseses mõttes maa käest vabaks. Tüdrukute leidmiseks polnud vaja eriti kaugele minna, aga poiste asukohta oli keerulisem avastada – ja nende saamiseks tuli tihti hirmus sügavale kaevata. Nii läkski sedasi, et tugevatel naistel oli palju lapsi, aga laiskadel ainult mõni üksik või mitte ühtegi. Muidugi oli ka viljatuid naisi. Ja Kakuarshuk oli üks neist. Ta kaevas peaaegu kogu aeg. Tundus, et ta oli pool maakera juba pahupidi kaevanud, aga ikkagi ei õnnestunud tal ühtki last leida.
Viimaks läks ta nõia juurde, kes ütles: „Mine tollesse kohta, kaeva seal ja leiadki lapse...“ . Kakuarshuk läkski juhatatud kohta, mis jäi ta kodust üsna kaugele, ja hakkas kaevama. Kaevas üha sügavamale ja sügavamale, kuni tuli teiselt poolt maakera välja.
Seal, teisel pool, paistis kõik olevat vastupidi. Lund ja jääd polnud ning lapsed olid täiskasvanutest palju suuremad. Kakuarshuki lapsendasidki kaks sellist titte –  tüdruk  ja  poiss. Nad vedasid teda kandelina sees ringi ja tüdruk andis talle tissi imeda. Kakuarshuk paistis neile väga meeldivat. Kunagi polnud ta toidu või tähelepanuta. Kord küsis tema põnnist ema: „Kas tahad midagi, paike?“ „Jah“, vastas Kakuarshuk, „Ma tahaksin ise ka omale last.“
 „Noh“, ütles tüdruk, „siis pead sa minema ühte  kohta kõrgel mägedes ja seal kaevama hakkama.“  Kakuarshuk rändaski kirjeldatud kohta. Ja kaevas. Käik läks aina sügavamale, kuni ühines paljude teiste käikudega. Ükski neist käikudest ei viinud aga kusagile välja. Ja Kakuarshuk ei leidnud sealt ühtki last.
Aga ta kõndis edasi. Öösel külastasid teda küünistrollid, kes rebisid ta küljest liha. Ja seal oli ka üks piitsatroll, kes laksas elus hülgega üle ta rinna ja niuete. Lõpuks ei suutnud ta enam kõndida ja heitis maha surema. Ootamatult tuli tema juurde väike rebane, ja ütles: „Ma päästan su, ema. Tule minu järel.“ Rebane võttis ta käe kõrvale ja juhatas ta läbi käikude võrgustiku jälle teisele poole maakera, päevavalguse kätte. Kakuarshuk ei mäletanud midagi. Tõepoolest, mitte vähematki. Aga kui ta ärkas, puhkas ta oma kodus, pisike poisslaps kätel. 

Jutustanud Severin Lynge, Rittenbeck, Lääne-Gröönimaa

 

Virmaliste lapsed

Kord oli üks kütt, kellel läks kogu aeg liha kaduma. Ta  pani selle koopasse peidikusse, aga järgmine päev oli liha läinud. Kütile ei meeldinud see sugugi. Ta vandus, et pussitab selle, kes iganes tema liha kallal käib, ja viskab tema laiba merre. Ta  peitis end koopa taha ootama. Läks mööda päev ja teinegi. Lõpuks nägi ta üht salka lapsi, kes oleks nagu eikusagilt välja ilmunud. Nad kogunesid tema liha ümber. Nüüd oli kütt maruvihane ja tõstis oma ahingu kõrgele, lootes, et saab neile kõigile otsa peale teha.
Ja siis äkki ta taipas: need olid virmaliste lapsed – surnult sündinud laste hinged, kes oma lootekestadega taevas tantsisid. Nad ütlesid talle, et on suure näljaaja üle elanud. Seepärast polnudki mees viimati virmalisi näinud. Kas ta lubaks neil selle liha võtta? Kui ei, jääb taevas alatiseks tühjaks.
Kütt leebus. „Palun võtke, mis teil vaja,“ ütles ta neile.
Ja mõned päevad hiljem oli taevas jälle virmalisi näha.

Lugu, mis on teatud üle Arktika ja Gröönimaa

 

Rebasnaine ja Järvemunn

Üks mees elas oma naisega üsna omaette. Suviti sõitis mees oma kajak´il kauaksküttima. Ükspäev, kui ta selliselt rännakult koju jõudis, ei leidnud ta naist kodust. Nii juhtus mitu korda; naine tuli alles pärast meest. Ühel päeval teeskles mees, et läheb jälle jahti, kuid tegelikult asus hoopis naist jälitama. Ta järgnes talle kogu tee ühe järveni. Naine sumas järve, hüüdes: „Munn! Munn! Munn!  „ Ja siis kerkis pinnale hiiglaslik riist ja naine nikkus sellega nii metsikult, et järvevesi loksus.
Nüüd tundis mees oma naise vastu ülimat viha. Veidi aja pärast läks ta üksi tagasi järve äärde ja hõikas samamoodi: „ Munn! Munn! Munn! „ , mille peale riist jälle välja ilmus. Mees peksis ta surnuks ja lõikas väikesteks tükkideks. Siis läks ta koju ja viskas tükid lihapotti. Kui need olid läbi keenud, hüüdis ta naist: „Õhtusöök on valmis...“  Naine hakkas sööma. „Mmm, mis see küll on, mis nii hästi maitseb?“ küsis ta. „See on su armuke, „ kostis mees. „Minu armuke?“ „Jah. Järvemunn.“ Naine hakkas ägama ja heitis maha, tõmmates magamisnahad üle pea.
Kuid mees ei olnud temaga veel lõpetanud. Kui naine sedasi maas lamas, läks ta välja ja korjas kärbseid, vaklu ja usse ning toppis need naise magamisnahkade alla.  Elajad õgisid naise varsti ära. Ja kui temast enam midagi järel polnud, tegi mees lõkke ja põletas ka söömaaega pidanud olevused surnuks.
Nüüd oli mees täiesti üksi. Aga ükskord, kui ta jälle jahilt tuli, nägi ta potis liha auramas. Tema nahksaapaid oli  parandatud ja neisse sukad pandud, nagu siis, kui ta veel abielus oli. Sama asi kordus. Ühel päeval otsustas mees ärasõitmise asemel end jäälõhesse peita. Ja varsti nägi ta kena väikest Rebasnaist oma lihapoti juures seismas. „Mis sa teed siin?“ küsis ta. Rebane ei kostnud midagi, keetis muudkui liha edasi. Siis hüppas mees talle peale ja tegi temast oma naise. Uus naine oli parem kui eelmine, sest ootas meest kannatlikult, kuni see jahil oli.
Varsti läksid nad kahekesi omale talvekodu otsima. Tee peal  käisid nad külas ühel teisel abielupaaril, Sitatükil ja Jänesel, mehel ja naisel. Ja otsustasid  selle paariga talveks kokku jääda.  Varsti vahetati ka naisi. Mees magas Jänesega ja Sitatükk Rebasnaisega.  Eriti hästi see ei sujunud, sest äkitselt hakkas rebane kaebama: „See koht haiseb sita järgi!“ Ja sitt kostis omaltpoolt: „Võeh, rebase lehk!“ Rebane lipsas seda kuuldes läbi väikese uksenahas oleva ava ning kadus. Mees hakkas Sitaga pragama.  „Sa oled mu naise minema ajanud,“  ütles ta. „No kui sa teda tahad, siis miks sa talle järele ei lähe? „ ühmas Sitt.
Ja mees läkski oma naisele lumiseid jälgi mööda järele. Ühelpool olid inimjäljed ja teisel pool rebase omad. Ta järgnes neile väikese hämara koopani. Ja sai aru, et naine on läinud koopasse. Mees hakkas naist välja kutsuma. Kuid koopast tuli välja olevus, kes oli pooleldi kärbes, pooleldi inimene ning ütles: „ Mina hakkan su naiseks! Võta mind! Võta mind!“  Kui mees ei nõustunud, läks olend koopasse tagasi. Siis hüüdis mees veelkord oma naist välja. Nüüd ilmus hoopis Vagel-Naine, öeldes:“Võta mind! Võta mind!“ Kuid mees ei tahtnud ka teda. Ta läks ise koopasse, et oma naine ära tuua. Aga koopas oli ainult Uss, kes ütles talle: „ Sina, mees, pead kannatama selle pärast, mida sa tegid...“
Kärbes, Vagel ja Uss olid olendid, kelle mees hävitanud oli. Ja nüüd teadis mees, et ta jääb igaveseks päris üksi.

Rääkinud Ib Brodersen, Angmagssalik, Ida-Gröönimaa

 

< tagasi