011/ GalaktlanLAURI SOMMER
Reisikiri: Mopskass Paksu kassi külje all

Rännak Fat Cati Open Cicruiti festivalile, mis toimus Belgias, Hasseltis, aadressil Koningin Astridlaan 85, 20.09.08 kell 14-01

Kui välja arvata rännud oma peas, siis polnud ma kunagi yksi nii kaugele reisinud. Need lennujaamade reeglid ja ylesleidmised. Aga poldki raske. Sõbralik flaamlannast hipiautojuht oli vastas ja kui kohale jõudsin, siis käis Hasseltis kuninganna Astridi tänavas vanas vabrikuhoones juba väike liikumine. Meie  elamised, milleni viis vanaaegne keerdtrepp, olid kohe seal kõrval. Näidati tehaseruume. Yleval saime näost näkku tuttavaks Fat Cati aktivisti Dave Howelliga, kes oli siuke entusiastlik ja hoolitsev, puhas inglise tyyp. Kohalik boss Koen (hääldus “Kuun” - flaami nimede puhul ei saa võhik alati sookuuluvusest aru – K. oli mees, aga Dirk, kes mind tagasi Brysseli sõidutas, näiteks naine) oli jälle selle kandi klassika - flaami rustikaalne pikajuukseline, talupojahuumoriga ja lendas mööda maja ringi ysna aapoilveslikul viisil. All saalis tegi jänkide Our Brother The Native esimest korda proovi viiuldaja Fernando Moresi´ga, kes oli kasvanud Argentiinas ja elas nyyd Barcelonas. Nad olid kuidagi neti teel kohtund. Peale proovi jäime Fer´iga juttu ajama, läksime minu tuppa ja jämmisime vähe. Asi istus. Tegime hommikul veel proovi ja kontserdil oli ta kolmes loos viiuliga (sealhulgas hommikul unesegusena pähe tulnd mõttes improviseerida Kihnu hällilaulu “Uni tulõ  uigaten” viiulitaustal) ja “Taivamineku” yhes episoodis mingi imeliku muunduriga, mille ta pani vastu kõri, ning hakkas tulema kõrge elektrooniline huilgemoodi heli. Meloodiat sai ta juhtida. Sinna kohta see ka sobis.
Fernando ja tema tore tydruk Marta said selleks õhtuks ja järgmiseks päevaks minu parimateks sõpradeks seal. Väga toetavad ja soojad ja nende keelt oli mõnus kuulata. Selline latiinomaailma päikse ja põhjamaa loojangu kohtumine. Sain kirjandust õppind ja ingliskeelsetele filmidele subtiitreid tõlkivalt Martalt uurimiseks hulga vähetuntud maagiliste realistide nimesid ja kirjutasin talle oma soovituslisti. Kui Fer OBTN-ga laval oli, siis meenutas ta hoiak kuidagi matadoori. Marta ytles, et kui on laiv, siis tema alati pabistab, F. on jumala rahulik. Ja nad olevat kohtunud nii, et F. oli alul ta viiuliõpetaja. Õpingute asemele tuli sujuvalt lähedane inimene, mis sest viiulist enam. Neil on ka oma “perebänd” Jenifer Avila (nimi olevat tulnud vist mingilt juhuslikult paberilehelt), myspace´is ka yleval - siuke helge hispaania popp, mõnes kohas nagu Juana Molina. Fer oli lapsena fännind lasteseriaali, kus Molina näitles. Ma ei jaksand viimasel õhtul enam baare kammima minna. Kui hommikul ärkasin, olid nad mulle ukse alt toreda hyvastijätkirjakese sisse lykand. Head tyybid.

OBTN oli postrocki kamp, kelle põhirõhk natuke liiga oli nupukeeramisel ja saundide tekitamisel. Nad olid kuidagi ameerikalikult lapsikud ja taidlevad, sketši ja baarivestluse tasemel oli see muidugi päris äge. Või juba natuke…noh, mida arvaksite, kui yks tyyp bändimeeste söögisaalis pika majoneesituubiga masturbatsiooni etendab ja “paugu” laua peale lahti laseb? Eraldi rääkides ilmus mõnes kohas ka mõtlemisvõime ja hariduse olemasolu. Kui öösel baare mööda jõlkusime, siis olid meie laudkonna teises otsas ka Animal Collective´ tyybid, aga lärm oli suur, ei kuuld, mis nad rääkisid ja arvasin, et neil on ehk ka see kuulsa bändi värk.

011/ GalaktlanSiis tuli väike uni vanaaegses toas ja festivalipäev. Ja konsa. Muusikalises mõttes oli see puhas tundmatus kohas vette hyppamine, esimene mängimine neile, kes sõnagi lauldavast aru ei saanud ja mu musa sekunditki kuulnud polnud. Bits and pieces from aboriginal music of Estonia with my own inventions, umbes nii ma seda lava pealt tutvustasin. Mängisin teisel korrusel, trykikojaruumis, mis oli seal kõige hubasem, nagu tagatuba, lamp ja hulk kapiuksi keset seina, kuulajatele padjad, vaibad ja mahe valgus. Heli oli väga hea, asi võeti Fat Cati poolt ka linti ja läks õieti. Animal Collective´i Geologist tuli pärast kiitma ja juttu ajama, ytles umbes, et lahedad luupiva meloodiaga laulud. Neid isakesi käis tunnustust avaldamas veelgi. Kunagi ei tea ju, kas see on viisakus või ongi kogukond sellise muusikategemise võimalusega nõus. Dave rääkis, et “it was really really good,” et äge lai muusikaline vaatepiir jne. Tegin talle plaadi imelikust ja ilusast eesti (folk)musast (Normaalne Seltskond, Toomas Uibo, Aliide Salström (rahvalaulik Kuusalust, kes perenime järgi võiks olla mu kauge sugulane Tallinna-Vanaema poolt), Võikõllane, Seto koor 1912 a vaharullilt, Kessu ja Tripp, muidugist ka oma lähemad muusikalised sõbrad jt.) ja temaga olid päris pikad jutud sellest ja teisest. Mõned tegelased (Goodiepal,  Alessio Di Turi, Laura BXW) olid jäänd tulemata, ning plaanitud jämme siiski eriti ei tekkinud – Fernando oligi selles mõttes festivali mõtte päästja – ja nad pakkusid, et kas ma teeksin õhtupoole, rohkema rahvaga veel on yhe konsa. Aga ei tahtnud, sest koondan kogu jõu ikka yhele pikale lavahetkele. Olin rahul selle hulgaga, kes seal olid, mingi 70 sõbralikku inimest on ju väga hea. Asi jätkus tasapisi, väikeste ooteaegadega. Prantsuse Get Back Guinozzi oli selline tervisliku laulva spordichicki ja pika peeglikilde täis nokamytsiga kitarristiga pungisegune hõlburokk.  David Karsten Daniels oli natuke teisest veregrupist trubaduur. Sunroofi lõppematu kidramasturbatsioon tyytas. OBTN tegi kirgliku, aga mingis mõttes ka päris igava kontserdi. Asi läks ootamatult lahedaks, kui lavale tuli Frightened Rabbit. Nad nägid kõik välja nagu puhtad kylamatsid, eriti vinge oli syndimees. Ja musa oli toimiv segu kantrirockist ja jõulisest, tugevate meloodiatega alternatiivist. Pani mu suvel vigastatud jalga proovile pannes lausa tantsima. Mõni õhukesem koht hakkas ka Bruce Springsteeni meenutama, aga seda oli harva. Ja kui laulja peale yhe huugavat lugu lava ääre peale astus ja akustilise kidraga väga tundliku laulu tegi, siis oli mu syda täiesti suland. Juba hilisel õhtul, kui õlu ojadena voolas ja tehas flaamikeelset porgatamist täis oli, astus lavale heledapäine jänki Tom Brosseau. Ja see mees suutis lärmaka rahva laulu ja kidraga mõnusalt vagaseks teha. (Imelik on neil reisidel veel see inimtyypide asi – mõned väljamaa tyybid meenutavad kas otsesemalt või kaudsemalt oma tuttavaid. Need parallellid on nyyd Viljandist. Geologist oli näiteks Ramo sõbra Mäidu moodi. Ja Tom oli nagu aristokraatsem variant mu kadunud klassivennast Tarmo Raabest.) Esiteks oli ta väga hea sõrmitseja ja mitmekesise rytmikaga kidramees, kes oli ka lauljana ameerika ballaadilaulmise traditsiooni tugeval pinnal. Ja teisalt oli tal kõrge, kergelt naiselik, nukker, vahel juba maneristliku ininani upitatud hääl, nihkes tekstid ja omapärane huumorimeel. Keset konsat ytles ta äkki, et peaks yhe loo laulma ylevalt, laealuselt trepilt ja näitaks kätte ka koha, kuhu ta sealt alla sadades maanduma peaks. Ronis sinna ja laulis oma loo “Darling Cora” mingeid kohti käed suu juures hyydes. Väga kõva laiv. Dave rääkis, et ta on tõeline ministrel, kes on pidevalt tuuril mööda väikseid paiku ja tavaline singer songwriter ta kyll pole. Temas on nagu mingi pungilik impulsiivne pauer, näiteks oli yhel konsal lambist tooli otsa ronind ja esitand loo seal yhel jalal seistes. Siin tsiteeris ta sydantlõhestavate ballaadide vahel järsku lyhidalt meil “Aisakellana” tuntud syldipalakest, ning arutles selle yle, miks tal ei ole yhtegi kiiret lugu, kõik ainult armastusest ja kuradist (ja kuradi loo sy˛ee läks ka kuidagi andsakult vussi), laulis sydamlikult käsikiimluse mõnudest jne. Muidu mulle ei meeldi maneeritsemine, aga siin on see kuidagi väga orgaaniline ja siiras aluspõhi ei kadund kuhugi. Tekkis isegi kerge hingeline  seos meie Mihkel Vadi (“Segadus saialilleseemnete poes”) loominguga, ainult Tom on Mihkel legaliseeritud ja väga musikaalsel kujul. Konsade vaheajal käis ta yhe tiiru lauluga baarilaudade vahel, siis mängis end soojaks meie hotelli vanaaegsel sohval, kõrval kummalise naeratusega Kelly McClean kes on vist ta manager, naine ja arhivaar yhes isikus. Selline rändlauliku elu on väga õpetlik ja kahju, et nii vähe taga juttu sain ajada. Ytles laivi kohta tunnustavalt, et “I saw You from the stairs” ja oli nõus, et muusikas “sometimes less is more”. Vahetasime plaate ja ta arvas, et järgmine kord räägime edasi. Who knows…ytlesin oma tavalise pessimismiga. “I know,” vastas tema. “We will meet again.”

Peo nael oli muidugi Animal Collective, kes oli oma esimese euroopa kontserdi andnud 7 aasta eest täiesti tundmatuna ja siinsamas. Koen oli nende lindistusi pakkunud Belgia raadiole, kus öeldi, et see on ikka liiga sahinaga ja imelik, me ikka ei mängi seda. Kontserdile tuli inimesi napilt. Ja mõned kuud hiljem oli äkki kõik nende kuulsust täis, neid mängiti massiivselt ja laivid läksid täismajale. Meeste musa oli samasugune hästi kontrollitud ja spontaansete sööstudega hullus, nagu tookord Eestiski. Väga hea võimendus, ning hape kokkumäng. Igayks keeras enda heli ja proff, Mumiga Leigol käind John Lennoni näoga “staarhelimees” keeras omakorda puldist neid kõiki. Tehnoloogia hullus mõnuga. Mängisid suures osas uue plaadi materjali, mis on juba salves ja ootab ilmumist. Nende bändi kõige “tavalisema” väljanägemisega tyyp Panda Bear (Noah Lennox) laulis keset myramassiive äkki jumala puhtalt Raveli “Boolerot”.  Elu tahtis nii, et järgmisel hommikul vara, kui ma Brysseli poole sõitva takso uksest sisse astusin, teretas mind kõrvalistmelt seesama mees. Tema sõitis Portugali, Lissaboni, kus ta kunagi kontserdil kohatud girlfriendi seltsis praegu elab. Vahel tuli peale see “kuulsa inimese kramp”, aga siis läks jutt jälle täiesti vabavoolu, sest mu ettekujutus ja respekt hajus. Ta ise ei esinenud kuidagi kuulsa inimesena. Inimene nagu minagi. Kui mitu korda järjest aevastas, ja mainisin, et sellest saaks hea sämpli, hakkas itsitama. Rääkisime tunnikese sõidu peal ja hiljem lennujaamas. Ta oli väiksena kuuland palju klassikat ja ooperilaulukesi, ning tavalist top 40 värki ja varast r´n´b-d, ning sealt edaspidi suundund aina veidrama kraami juurde. Nende lugudes on osa dõubilendu ja osa ratsionaalset, algab tihti ikkagi kellegi ysna kindlast algjupist, millele siis teised kaasa tulevad. Kontserditel lood vahel väsivad, vahel saavad uue hingamise, vahel vajuvad laiali, mõnikord juhtub ka ootamatuid intuitiivseid rännakuid teemast hoopis kõrvale. Vashti Bunyaniga tehtud EP “Prospect Hummer” sai linti hästi kähku ja nemadki olid V. suhtes olnud suht häbelikud ja respektis kinni. Uue plaadi esimese masteriga poldud rahul – see pole laiv, inimesed kuulavad seda palju kordi – miksiti siis ymber. Ariel on nende bändi sõber, natuke Kurt Cobaini moodi, valgete pikkade sorakate juustega, kel on muidu ysna raske ja konfliktne iseloom. Asjad, mis ta Paw Trackisile väljaandmiseks annab, on tihti 4-5 aastat vanad. Tema varasemad laivid olevad olnud “total madness” – Ariel oma 4-realise kassetikaga, aina muutuv sõprade koosseis sinna peale plännimas ja jauramas. Viimasel ajal olevat tal aga väga hästi kokkumängiv bänd ja konkreetsem saund. Enne lahkumist pistsin talle plaadi pihku ja ta lubas mulle nende uue kunagi posti teel saata. No vaatame. Selline see maamehe linnaskäik siis oli. Kaasa tulid kaks plaati, maiustusi, flaami õunatarretis, yrituse plakat ja seni suurim muusika eest saadud honorar. Mis Sa hing veel tahta oskad.

 

< tagasi