|
LAURI SOMMER
juttu plaadi "Köngerjönks"
juurde
Kuidas Kago elu läinud?
Yldiselt hästi. Ikka muusika yksikult yksikutele. Midagi jõudis
sisse ja välja ka kohale. Terje Laimets võttis "Piimashi"
instrumentaale oma pisikese Kopli kassi elust rääkiva filmi
"Tulen tänavalt" (Puz Pictures/TPY/ETV) taustaks. Mõned
plaadid lendasid yle piiri ja leidsid sugulasi. Salongilikud jazzakustikud
Tuulemaa tegid kaverid lugudest "Kyll
syda teab" ja "Lill
on iga inime". Mul on eriti hea meel, et need palad sattusid
noorema põlve yhe põnevaima jazzkitarristi Andre Maakeri
kätte. Tänu Pia Frausi mehe Rein Fuksi sõbralikule huvile
ilmus mu uuem lugu "Helian"
hiljuti eesti indie kogumikul "Kohalik
ja kohatu". Muudest ettevõtmistest olid tähtsamad
seto koori Liinats'uraq plaadi välja tulek (2004). Koor esineb vahel
ja laulsin ka selle liikmetest koostatud kvarteti Ytsiotsõ'ga Põlva
rahvalaulutöötluste festivalil lõuna-eesti laulude vanamuusika
maiguga seadeid. Siin saidil täies mahus leiduv magistritöö
Uku Masingu kogust "Saadik Magellani pilvest" ilmus 2004 suvel
Loomingus. "Saadik.." ise, peaks ilmuma sygisel või talvel.
See on minu meelest yks võimsamaid eesti luulekogusid yldse. 2004
sygisel ilmus oma illustratsioonidega kogu "Nõidade õrnus",
mille lisad on samuti siinsamas saidil.
Selle aasta alguses tõlkisin Richard Brautigani
luulet (vt eelmisi tõlkenäiteid ajakirjas Ninniku),
aga käsikirja saatus on veel segane. Kaua veninud Erakkonna luuleplaat
ilmus kevadel. Eksperimentaalsemalt olid mu luule ja musa yhendatud 7
luuletaja Göteborgi raamatumessiks tehtud kogumikul "Ord fran
Estland" (vt. mõned helinäited).
Göteborgi peidupool oli lahe - näiteks Tõnis Mäega
sõbraks saamine.
Huvitavaid ettevõtteid oli meil Ramo Tederi, Pastacaga.
Kui Õunaviksi ninamees (või siiski Ninaviksi Õunamees?)
Villem tantsulennu-Renatega abiellus, tegime Suigu kirikus laulatustseremoonial
kitarri ja flöödiga "pulmamuusikat" (vt. pala V+R).
Veidi hiljem mängisin trumme, diktofoni ning laulsin kaasa Pastamoise
plaadi "Tsaca
tsap" esitlusel, yhel eksperimentaalmuusika festivalil Turus
ning Saksa turneel (Rostock-Dresden-Berliin). Saksamaal kohtas uuema psyhhedeelse
folgisoonega vaimusugulasi ja Fleckfumie Fumie ytles, et "Piimash"
on nagu kinos eri stiilis filmide järjest vaatamine, et muutub koguaeg.
Siis mängisime koos Ramo ja kolmanda lähedase muusiku - Eero
Barndõkiga (Barbariz)
akustiliselt Tartu trubaduuride festivalil Mailaul. Lavatagune õhkkond
oli soe - siuke sympaatne kamp, kus keegi ei pooseta. Ja enamik seda aega
olen kodus muusikat teinud. Ja aeg-ajalt valikuid sõpradele kõrvetanud.
Elasin lapsepõlve linnas ema juures suht yksildast elu, suhtlesin
rohkem looduse, oma kujutluse ja kirjatöödega. Viljandi-aeg
sai yhe eluperioodiga läbi, selles oli nii nukrust kui leidmist.
Sellest kevadest olen taas tagasi Tartus, kus Kago tegemisi kunagi elektroonilisel
kujul alustasingi. Laulame ja mängime siin päris palju kalli
Vigikaga ja vahel satun ka koos NE!-ga, (naiivdadaistlik bänd, kus
kunagi mängisin) visandeid
lindistama. Vot. Uuemad laulud siis. Psyhhedeelne pastoraal jätkub.
Eks need, kes eelmisest plaadist miskit aru said, saavad vist sellestki.
Hing. Sõitev stereo ja helikihid. Lo-fi, mis mõne koha peal
kõlab, nagu mu lapsepõlves vene makiga raadiost lindistatud
lugude saund - huugavad bassid ja kahinad muutsid siis asja kuidagi mystilisemaks,
need olid esimesed ise avastatud lood ja lapselik meel mõtles sinna
mingit lisasalapära juurde. On autorilaulu nagu ikka, kaks rahvalaulu
(yks neist mittelauljate jaoks kindlasti liiga pikk, kuid just jutustav
laul võimaldab minna sygavale asja sisse) aga ka sealt on fookus
praeguseks pisut ära nihkunud. Muusikast on värskeid puhanguid
andnud Fennesz, Animal Collective, Jose Gonzalez, Sylvain Chauveau, Erko
Niit, Novella Matvejeva, Eluvium, Meelika Hainsoo, If You Are Not Metal
You Are Not My Friend, Jaak Tuksam, Julie Doiron, Joanna Newsom, Eva ja
Maria, Juana Molina, Lau Nau, Jolie Holland, Vashti Bunyan jpt. Rohkem
eri kõladega instrumentaale, et kellelgi oleks rahuhetki keset
seda rabelemist ja muretsemist. Inspiratsiooni andsid heledad inimesed,
lapsepõlv (õhtupoolik Karula pargis - Viljandi lähedal
vanas mõisapargis on pikad puud ja suveõhtune valgus langeb
seal väga rahulikult), lapselikkus (Ringmäng), mõni paik
(Vaade sillalt on Sänna Raamatukogu taga, pisikeselt Pärlijõe
sillalt avanev, kõrged puud mäekyljel ja samas on see yhe
sympaatse tensegrity seeria nimi), Trakl (Helian, Muusika Mirabelli lossis),
fantaasia jms. Kokku yks väike muusika. Kes kuuleb, see kuuleb. Aga
mõnikord peab nagu öisel linnuvaatlusel kõrvad kätega
lokaatoriteks seadma, et vaiksemaid hääli ja varjundeid ära
tabada. Muusikas on isiklik kuulmismeel väga vajalik. Ise igatsekski
rohkem sellist öösiti yksteisele ette mängimise värki
ja eesti (kitarride ja ka läptoppidega) trubaduuride kogumikku, kus
kõik oleks tundmatud tyybid, kodus teind ja enne ainult sõpradele
laulnud või umbes nii. Kohalejõudmist siis
Lauri
MIDA TÄHENDAB
KÖNGERJÖNKS?
40ndatel Kilulinnas Tallinnas, kui mu hea sõber Onu Lennart veel
väike oli, saatsid seal yhes tänavas lapsed ikka endi seast
kõige väiksema või mõne uue nurga peale putkasse
kysima, et kas teil köngerjönksi on? See oli sihuke laste oma
väljamõeldud sõna. Ja myyja sai iga kord pahaseks ja
myristas: Mida, no ei ole olemas ju sihukest asja!!!! Teised muidugi itsitasid
nurga taga. Jah, tollal tõesti ei olnud. Aga nyyd on see asi täiesti
käegakatsutaval ja kuulataval kujul olemas. Niiet väljamõeldised
saavad siiski tõeks.
<
tagasi
|