LAURI SOMMER
luulekogu "Nõidade õrnus" selgitus
Igas erksamaks läinud tajuga olendis on veidi nõida. Enamasti me ei tea, kuhu võiksid ulatuda meie piirid, kuhu avarduda vaim, kui sisemus veidigi korda saaks. Siis oleks väge paljugi teostamiseks. Vägi hoiabki elu liikumas. See on vald, kus igalyhel on oma õpetajad. Ainult Jumal on iseõppija. Mu silmade avaja Uku Masing kirjutas kunagi oma märkmete hulgas: "Milline oleks kultuur: nõidmees ja -naine?" Seda lugedes taipasin, et olen asja yle omaette juba kaua mõelnud. Sihuke kultuur põhineks osaduslikul tajueksperimendil, mida hoiaks - minu sõnadega - käigus nõidade õrnus. See õrnus on siin ja nyyd saavutatav eelaste armastusele, mille tulevast olemust me praegu ehk ei aimagi. Õrnuse vaimsest plaanist täieneb keha, tekib uusi suhtlemisviise (jõe-taoline energiate yhendamine, unenäos koos viibimine, aimamine, mõtete saatmine ja koos mõtlemine, sygava mõistmise toel tehtavad yhised loomingulised leiutused, mis võiksid laieneda tervenisti improviseeritud Eluks, ehitada yles selgemaid maailmu) ja iga kohtumine enda ja teistega toimub avaramal pinnal kui "minad" või sugupooled. Nagu hulk valguskybemeid liituks tuleks, mis valgustab tundmata või unustatud teeradu. Minu jaoks pole praegu midagi raskemat ja huvitavamat. Need luuletused on rännud, otsingud ja selgitused.
Teemade
ja mõistete selgitusi
Kaas
- sellel on kujutatud iriidiumi aatomi siseehitust. Iriidiumi järjenumber
Mendelejevi tabelis on 77 ja samapalju on selles kogus ka luuletusi. Meeletu
suurenduse all avanevad aatomis omad avarused ja ka syveneja ergem taju
tõstab inimese pinnale uusi maailmu, ununud või eikusagilt
meie meelde sattunud mälestusi ja seoseid - kaas näitlikustab
seda rändamist sisekosmoses.
Tiivaalune - kirjastuse nimi vihjab millelegi varjatule, harva
ilmuvale ja lennukale (vt. ka Tangata Manu)
Sännä - kyla Võromaa sygavustes, kus olen veetnud
kõik oma lapsepõlve suved. Adson elas koolimajas, Jaik vahepeal
mäeveski man, aga mina elan vahetevahel mäel, Räesto-Hansu
talus. See on tuttav, vägev ja selge koht, ning parim paik kirjutamiseks.
Jämejala - minu synnipaik, kus elasin esimesed eluaastad.
Käin seal kandis siiani tihti. Isa Ilmar töötab seal psyhhiaatrina.
Paljugi sealses pargis ja aias kolmekordse pruunika synnimaja ymber justkui
peegeldaks mind. Kui Jämejalale taheti vanglat ehitada, kirjutasin
Viljandi lehes kaks parki kaitsvat artiklit. Ja see rahu jääb
sinna õnneks alles…loodetavasti. Sealses haiglas ilmus almanahh
Kontakt, milles sisalduv omailmade vikerkaar (eriti samatooniline Margus
Ainsalu) andis mulle inspiratsiooni, kui olin tydinud ametliku kirjanduse
mulinast.
Halli lapsed - elamine vastandite ja kategooriateta, omamoodi Marguse
luuletuse jätk.
Gabi Kenderesi - ungari avangardse folkbändi Kampec Dolores
laulja. Tekst on nende plaadi "Bivaly Hatan" (2001) nimilugu.
(Lugu saab kuulata siin.)
Ramo - Ramo Teder a.k.a. Pastacas, muusik ja kunstnik, kahe mu
eelmise raamatu illustraator.
"Kallis kanõp kataq päädä…"
- kummalisel kombel leidub selle Setomaalt yles kirjutatud rahvalaulu
rea isepäisele tõlgendusele paralleel India myydis, kus Jumal
Shiva läks väljadele hulkuma, heitis kanepi varju, ning sõi
seda nälja kustutamiseks, leides, et see on ta lemmiktoit. Kanep
on olnud religioosses kasutuses mitmel pool juba taoismi algusaegadel,
veedade Indias ja sufide juures. Nagu iga asja puhul, sõltub siin
paljugi kasutajast ja tema taotlustest. Sisekaemuslik õppimine,
maailma selgem tajumine ja religioosne suundumus on kahtlemata avardavamad,
kui hedonistlik "kivisse jäämine", pisilolluste tegemine
ja itsitamine. Kuigi mõnedel võib olla vaja kanalit oma
narruse väljalaskmiseks. Yldiselt aga: mõelge, mida te endaga
teete, mida sisse võtate ja milleks - see peab olema väga
selge. Kanep võib olla vahend millegi teada saamiseks, loovate
fantaasialõngade sõlmimiseks või lõõgastumiseks,
kuid sellesse takerduda ei tohiks. Asju saab mõista ka keemilise
sekkumiseta. Oluline on ka, kui pikk on teie proovitava aine inimkasutuse
ajalugu. Kui seda on kasutatud aastasadasid, nagu kanepit, siis on tema
yld- ja kõrvalmõjud inimesele tuntud. Kui see alles eile
laborist välja lasti, siis on põhjust olla ylimalt kahtlustav.
Te ei tea, millega te mängite! Synteetilisus on väga tihti hukutav.
Fenomeni laiem taust on kokku võetud raamatutes Martin Booth "Cannabis:
A History" ning Lynn Zimmer/ John P. Morgan "Marijuana myths
marijuana facts".
Neli tuhat aastat… - Kupe oli kuulus Seltsisaartelt, Raiatealt
pärit Polyneesia meresõitja, kes elas kusagil aasta 950 paiku.
Ja Rarotongalt Uue Meremaa poole sõitis ta tõesti, ning
tema järel terved põlvkonnad rändajaid. Ta randus ilmselt
Wellingtoni lahes ja tuli ka tagasi. Polyneeslased olid yhed oma aja kõvemad
meresõitjad, kellel oli sekstandi asemel veega täidetud kalebass,
kes oskasid taevatähtede järgi kurssi hoida, teadsid saarte
lähedusest mere värvi ja lainetuse järgi juba enne silmapiirile
ilmumist ja olid ilmamärkide ja kursihoidmise peale yldse mihklid.
Ka minu vainaisa Robert Sommer oli alul tyyrman ja siis laevakapten, kes
seiland nii risti-rästi läbi Euroopa, Kaplinna, Ameerikasse
ja Brasiiliasse. Minejast jäi alati keegi maha, kuid tihti sõitsid
noored ylikusugu mehed kaugustesse ka pruute otsima (Vt. näiteks
Kelea ja Kalamakua lugu)
Minu teadmised pärinevad allikatest: National Georgaphic 12/1974
"Coming Of Polynesians"(lk.735 on ka pilt sellest kaunitarist
Tahitist, Papeetest, kes mind seda kirjutama inspireeris) ning Johannes.
C. Anderseni "Myhts And Legends Of Polynesians"(1928)
Äiu välgust löödud imekaunis tydruk… -
inspiratsiooniks oli National Geographicus 11/1999 ilmunud lugu ja pildid
yhest avastatud inka ylikumatusest. Termineid ja mõisteid on mitmelt
poolt (Xibalba - surnutemaa, katun - 20-aastane ajavahemik, maisiterade
nooleotstelt söömine - surm lahingus, quetzalli - maiade pyha
pisike keetsallind; vt. näiteks Popol Vuhi järelsõna),
kuid rituaalse matuse pyhalikkuse mõistmine pidi neil olema sarnane.
Käisin sel ajal Ylikoolis kahel Tarmo Kulmari loengukursusel Lõuna-Ameerika
indiaanikultuuridest, midagi ilusat jäi sisse sealtki, kuid kõige
vapustavam oli selle juures ikkagi ilme selle viiesaja aasta eest maetud
tydruku näol…
Unalakleet - inuiti kylake Alaska rannikul, mis oli aastatuhandete
eest osa Euraasiat ja Põhja-Ameerikat yhendavast maasillast, yle
mille indiaanlaste eellased siberist ameerikasse rändasid. Kahe maailma
yhenduspunkt symboolses mõttes. Olen sellest kirjutanud fantaasia
"Pööripäeval Unalakleetis" - seal toimub talvisel
pööripäeval
suur hingerännak, ja kohtumine ja lepe, millest võtavad osa
kõik hingeläkituseks võimelised olendid.
Kallis, Su suu on riista täis… - mõistmine sõltub
siin lugeja konservatiivsusest ja rikutusest. Suuseks ise pole ammu midagi
ebaloomulikku ja kyllap enamik seda kogenuid nõustub, et see on
väga mõnus. Tekst räägib sellest võõrandumise
valust, mis saabub, kui kehalisus saab eesmärgiks omaette ja vaimne
side katkema hakkab, (või ei tekigi, nagu seda ylerõhutatult
pornograafilises ja flirtivas yhiskonnas juhtub). Nagu ytles yks soome
poeet (Lauri Otonkoski?): "Ärge alandage oma tundeid pornoks."
Loom võidab siis ingli inimeses. Hedonistliku ja partnerit "asjastava"
seksuaalsuse alternatiiviks on tantristide vaateviis, mis tahaks sugulisse
suhtlusse luua sakraalset plaani, "vaimse ja kehalise yhtsuse tunnet
ja mitte keskenduda orgasmile või seksimise nautlemisele."
Tasakaal nende äärmuste vahel peaks olema võimalik, kui
eeldataks, et teise pyhaduse tunnetamine ei pea olema naudingust lahutatud
- nauding iseenesest pole patune, naudingki on Jumala kink inimesele.
Keha sunnitud myymise ja kaubastamise, ning privaatsfääri odavdumise
motiividega tegeleb ka "internetiyksinduse" yks lõik.
Siin näen ma kuritegelikkust, ärakasutamist ja igas naises pesitseva
õilsa alge devalveerimist…
Tangata Manu - Lindinimene polyneesia mytoloogiast, väikeste
kujutuslike eripäradega levinud paljudes kultuurides - minu tootemolend,
kes asub käijate ja lendajate maailma piiril.
Internetiyksindus - võrgu pakutava kontakti näilisus
ja pinnapealsus. Vaimse/ Telepaatilise/ Intuitiivse võrguni, mis
kõiki olendeid hõlmaks, on inimkonnal veel palju areneda.
Pello Nõidminõ - paganliku viljakasvu ja viljakust
soodustava riituse kirjeldus. Soovi korral seostatav isegi setode Peko-kultusega
(vrd. Soomlastel kutsuti yle põldude veetavat pyhast Pellon Pekko).
Rahvalaulurida pärineb seto meestelaulu minu arust kõige vägevamast
näitest "Põllulaulust" (lindistet 1983 Uusvada kyläh,
iistytleja Juhkim Luuga, killõ Jakob Kadak, ilmunud 2000. aastal
CD-l "Ülgeq ütte!, kuulatav siinsamas saidil)
Kes metsa eksib… - kunagi ekslesingi mõned tunnid Varstu
metskonnas ja tundsin, et jutud Essytäjäst pole lora, ning et
metsas on ikka veel paiku, kus kõik on nagu tuhande aasta eest…
Saduperse - puu, mis on maha kukkunud, nii, et juured on koos nende
ymber oleva mulla ja taimedega jäänud pysti, nagu kummaline
looduslik sein…keelest kadunud metsarahva termin.
Wu Cailuan oli taoistliku meistri Wu Mengi tytar. Ta õppis
naiseliku alkeemia keskuses, kus omandas Tee. Abiellus vaesunud õpetlasega
ning elas tagasihoidlikult, teenides elatist luulest kirjutamisega. Lõpuks
- tekstis välja öeldud unistust täites - kadus ta koos
abikaasaga mägedesse.
Murran Sinuga leiba… - luuletus yhele mu olulisele õpetajale,
Uku Masingule. Õpetaja-õpilase suhe ja selle nyansid. Kõik
pole kunagi nii yhene, kui väljastpoolt-lahterdajaile paistab.
Nakasuk "Nähtamatud inimesed" - tekst Knud Rasmussenilt,
sisaldub raportis ekspeditsioonist Thulesse, netsilik-inuiitide juurde
(1931), tõlgitud läbi Edward Fieldi inglise versiooni. Nakasuk
paistab olevat tuntud ja vägev laulumees. Pisikeses inuiti luule
kogumikus "Songs Are Thoughts" on näiteks ta laul kajakast.
Conrad (Potter) Aiken (1889-1973) - romantilis-mystilise põhiheli
ja hea mõttepingega, eredate kujunditega ja musikaalsete rytmidega
ameerika poeet. Teda on eesti keelde tõlkind 50ndatel Ants Oras,
yks mu tõlge ilmus Erakkonna antoloogias "Harakkiri"(1999)
ning kaks tykki juvenalia-kogu "Raagraamis poiss"(2001)
tõlketsyklis.
Tulku - mõne pyhaku või valgustatu taassynd Tiibetis.
Tulku on näiteks Dalai Laama, kuid hulgaliselt on ka väiksema
kaliibriga uuestisyndijaid.
Tulpa - ilmselt bön-shamanismi mõju tiibeti budismis
- mentaalse jõuga loodav teisik, boddhisattvad olevat neid suutnud
koguni mitu tykki teha. Tulpa võis ka ylekäte minna. Alexandra
David-Neel kirjeldab, kuidas ta oma tulpa lõi ja kuidas õelaks
läinud kujutlusekogumi hajutamiseks hiljem nädalaid kulus.
Taara - Mu vägev seto vanavanaema (Truba kyläst naidetud,
hiljem Suurõ-Rääptsovas eland, vanaduspõlves aga
Võromaal Sännäs) kes tõepoolest teadis ussisõnu.
Anna - ta tytar, vanaema õde, Patsi (hellitusnimi
Praskovjast, mis pandi õigeusklike setode tava järgi kirikukalendrisse
märgitud pyhakupäevade järgi - seekord oli nimeandjaks
Pyha Paraskeva) -- mu vanaema.
Teiste siin kogus kõnetatud lähedaste nimed ei kuulu avaldamisele.
Mõelge lugedes nende peale, kes t e i l e kallid omased ja vajalikud
on. Nende heaks saab nii palju teha….ärge unustage, et iga hetk
koos nendega on kingitus, et me jääme eluaeg neilt õppima…