Ootasime Roobertit
sõnad Veiko Märka
Ootasime Roobertit, lapsed kogu majast.
Keegi meist ei hoolinud magamise ajast.
Tema tulek magusam näis, kui saabuv uni.
Tundus, maksab oodata kasvõi hommikuni.
Roobert ilmus sinna, kus lapsed üksi kodus.
Meie pere elukord selleks oli soodus.
Isa me ei tundnudki, ema töötas väljas.
Müütas ennast meestele, et me poleks näljas.
Roobertile kaunis näis paljas lapsekeha
ning ta oskas sellega üht-teist roppu teha.
Aina kindlamaks läks usk nüüd ta saabumisse
kuni avaneski uks, Roobert astus sisse.
Ukse pealt siis telliskivi kukkus talle pähe.
Näitas eluvaimu veel, aga väga vähe.
Roobert, ootasime sind ja su kindlat hukku.
Nüüd on jälle põhjust meil panna uksed lukku.