MAHLAPRESS 30.08.2005
Õunaviksi häälekandja nr 1. Saadaval ka PDF formaadis ja trükituna Kago plaadiesitlustel.

* UUDIS
Väljamõeldised saavad tõeks
011/ GalaktlanMeil on hea meel teatada, et Õunaviksil valmis suvel kolmas reliis – Kago uus album “Köngerjönks”.
Lauri Sommeri bändi Kago debüüt “Piimash” ilmus Õunaviksi esimese plaadina kaks aastat tagasi. Omade jopede hinnangul on uus plaat küpsem ja selgema saundiga. Autori sõnadega: “Psyhhedeelne pastoraal jätkub. Hing. Sõitev stereo ja helikihid. Lo-fi. On autorilaulu nagu ikka, kaks rahvalaulu, aga ka sealt on fookus praeguseks pisut ära nihkunud. Rohkem eri kõladega instrumentaale, et kellelgi oleks rahuhetki keset seda rabelemist ja muretsemist. Inspiratsiooni andsid heledad inimesed, lapsepõlv, lapselikkus, mõni paik, Trakl, fantaasia jms. Kokku yks väike muusika. Kes kuuleb, see kuuleb.” Plaati aitas heliliselt kohendada Pastacas, kellelt on ka flöödipartii loos “V+R”. Plaadi kujundas Toomas Pääsuke, joonistused Lauri Sommer.
“Köngerjönksi” esitluskontserdid toimuvad kolmes linnas: Tartus 2. septembril 16.00 festivali Eclectica raames Lutsu teatrimajas, Viljandis 8. septembril 16.00 Linnaraamatukogus ja Tallinnas alles 8. oktoobril festivali HUH raames Kinomajas Hellemani tornis ca kell 23.00.
Plaat on müügil Tallinnas kauplustes Lasering, Tartus Y-galeriis ja internetis kauplustes Muda Music, Kohvishop, Lasering. Plaadisooviga võid pöörduda ka otse Õunaviksi poole, Tallinnas 5077482 (Villem), Tartus 5208967 (Liis). Hind esitlustel ja käest-kätte 100 krooni.
Õunaviksi webis pakume tutvumiseks tasuta mp3 singlit "Köngerjönksi" kahe avapalaga: "Kui... ole..." ja "Tii ilo". Lisaks on ööpäevaringselt avatud Kago raamatukogu, kus muuhulgas selgub, mis linnas tutvus Lauri Tõnis Mäega ja mida tähendab köngerjönks. PS: Loe ka intervjuud Kagoga allpool.

* ÄRAJÄÄNUD LUGU
(rubriik tutvustab plaanis olnud lugu, mis jääb tehnilistel põhjustel ära)

Siin peaks olema Õunaviksi teise artisti Erkki Hyva viimase aja tegemisi tutvustav lugu, kuid kevadest saati on multikunstnikul levi katkendlik ja nii jäi ka seekordne side üürikeseks. Avaldame siiski fotoportree ja intervjuu alguse: “Mul kukkus kevadel telefon plärtsuga maha ja ei saand korda, pole võimeline ära remontima lihtsalt. Maksan seda Tele2 kuumaksu ikka, 45 krooni, aga muud ei midagi. Ei tea, võibolla õnnestub kunagi ära restaureerida. Nii et levi kadus ja kõik kadus ära, kolm-neli korda kukkusin isegi kainerisse, nii et jah, olen ikka kõvasti elumerelainetel. Mis sealpool uudist, kas Äppleviksil on midagi uut ka ilmumas?
Kolm vaadet objektiivi. Erkki Hyva ja semud

* INTERVJUU
Tuleviku inimene pidurdab vähem, kui meie.
Villem Valme küsis ja Lauri Sommer vastas.

Pole sada aastat õieti näinudki, kuidas seis on?
“August on igal aastal olnud pisut järelemõtlemise ja sihiseadmise kuu. Seis on mitmekesine – teeme Liskaga yhes Tähtvere puumaja korteris remonti…esimene korrus, kohe akna taga on vaiksepoolne tänav, inimesi on päris huvitav jälgida. Ja kuna meil aknaraamide värvimise pärast kardinaid pole, siis elame justkui isegi tänavaliselt, lahtisemalt… Ja pidevalt õpime midagi yksteiselt, nagu kõrvalt vaadates – mingid loomuse kihid avanevad vahel, mida pole endas aastaid märgand või mis lapsepõlves mõnel põhjusel kinni kylmusid ja olid aastaid olemas yksnes võimalustena. Selline heade ja vigade ja muuga “endal rohkem peo peal olemine” tähendab, et loomingu jaoks korjub mingi reserv, mis yhel hetkel kuju võtab.”
Mis mind on alati imestama pannud, on sinu viljakus. Kirjutamised, joonistamised, muusika... Kui mul klassijuhataja ja mate õpetaja kunagi ütles, et “annet sul on, aga laisk oled”, pareerisin ninatargalt, et “kui ikka tõesti oleks annet, ei saaks laiskus takistuseks olla.”
“Seda ande värki ei teagi… Eks looming on mingit moodi ka oma sisemuse puhastamine ja selgitamine, nagu religioosne eluviis, millel on kogu aeg väga erinevaid tulemusi… Tekitad nagu mingit vaimset ja esemelist keskkonda, kus Sul on hea olla ja mis aitab elada – jagad seda teistega, saadad midagi teele – igasugu syvenemine ja sisemine pidevus annab seda vajaminevat jõudu.– ja kui keegi veel saab sealt midagi, on selle teadmisega veelgi jõudsam minna. Kui asjad, mida Sa teed, tulevad puhtast sydamest (pole eduiha, manipuleerimise või tyhjema vigurdamise teenistuses), siis nad aitavad ja hoiavad Sind.”
Milline oli esimene kontakt muusikaga? Kust tuli see tõsine ohoo-elamus, et selles asjas on väge.
“Alul oli see, mida vanemad kuulasid: isa oli õppind viiulit, mängis klaveril “Kuupaistesoonaati” ja pisut muud ka, tal oli klassikaplaate, aga ka näiteks Oiti, Armstrongi pisike sinine plaadike ja Kukerpillide singel, mis panid katuse sõitma kyll…(Siilike olla PVAga konsal mängind “Hoian kõik endale” kaverit ja öeld, et Kukrid on eesti kõige kõvem natsibänd;)…no ju siis temal see vunk tuli kah kuidagi lapsepõlvest.) Hellero pisikest plaati kuulsin ja midagi puudutas seal kaa – vadja laul Pääsukesest Päevalinnust ja seto lugu “Lätsi kylla” kah – neid oleme hiljem tsuradega laulnud. Väga palju luges raadio, aga see on pikem jutt. Teine värk on isetegemisest tekkind tunded… Varasemat ei tea, fotodel on kyll pisike trumm ja mingi piilusaundiga lõõtsmoonik käes ja kui Tallinnas nägin yhe peretuttavate kasulapse käes esimest korda akustilist kitarri, siis see kuidagi vaimustas. Varakult õpetas isa laulma liivi rahvaviisi “Puhu tuul ja tõuka paati”... edasi jaurasime koos õega seda moonide ja pardikese lugu. Hiljem pinksitrenni aegu tegin klaveril Mõisakyla hymni, sest see oli meie maakonna parimate mängijate tõttu mu lemmiklinn. See oli mu esimene lugu siis (1986 ehk). Kui produktsioonikysimused kõrvale jätta, siis muusika vägi kasvab yhes tegija mõistuse ja elujõuga.”
011/ GalaktlanMilline on sul suhe fotoga? On neid, kes peavad pildile jäämist kas energia äraandmiseks või kuidagi teisiti ohtlikuks või negatiivseks. Olen sust pilti teinud küll, aga tundub, et alati sa pildile ei kipu.
“Ajakohane teema. Liska on fotovärgiga mitmekylgselt tegelend ja see mõjutab mindki. Saime just eile paki viimaste kuude fotosid kätte – seal oli endilegi ootamatuid ilmeid ja kumasid. Yhe eelmise sessiooni pildi, kus me varjud päikselises Ahja jões lainetavad, tegime suureks ja panime magamistuppa. Nagu privaatse ikooni. (Artur Tõhu saidil on kah seda tyypi hea energiaga pilte ja märkamisi, niiet osalt ajame sarnast rida.) Eelmisel kuul vaatasime Liska vanemate noorpõlvepilte ja suur hulk arusaamist ja toetust tuli sealt. Silmitsed ja mõistad, mis inimesi motiveeris, kuidas nad yksteist hoidsid, milliseid nyydseks varjund või tuhmund jooni neis oli. Pildid on nagu aegade vaheline side teiste ja endaga – lisaks sellele veel vanaaegsed fotod, mida me Tartu tegelastega yksvahe antikvariaatidest kokku ostsime – mingid näod seletamatul kombel omased ja midagi teatavad või kiiksud – teen seda vahel nyydki. National Geographicus ja etnograafiaraamatutes on palju selgete nägudega tyype. Mingi jõuvahetus sealtkaudu kahtlemata käib. Liiga palju pilte pole vaja seepärast, et praegusel ajal on juhusliku klõpsimise hulgaga pildi väärtus devalveerund. Tore oleks, kui igal visuaalil oleks ka mingi sõnum või iseomane varjund sees – mitte otseselt ja näpuga näitavalt, aga mingi ilmekus ikka.”
Kuna mu ema sai olude sunnil sel suvel mobiiliomanikuks, oled ainus keda tean, kes endiselt ei oma mobiili. Kas lihtsalt pole vaja või on vastumeelt või kuidas sellega on?
“Minu vanaema ei harjunud kuni surmani telefoniga ära, rääkis ikka pysti seistes ja ei osanud kuidagi kõnet ära lõpetada – tema suhtlemismudelite seas ei olnud neid vormeleid. Olen lähedaste inimeste mobiili kasutanud, aga pidev call-girli elu ei peibuta. Privaatsust vaja. Mobiil vahel abiks sidevahend, aga sageli loba-paljundaja ning looduses tihti ikka väga häiriv, paiga ja enda kulgemise pidevust lõhkuv, nagu osa yldisest tõmblemisest. Oma asjad saan yldiselt netiga aetud.”
Oleme Renatega rääkinud, et inimesed võiks sagedamini oravaratta nurka visata ja märgata, et nad elavad, et elu pole üks hall argipäev – aknast paistab kosmos! Sellega haakub lause su viimasest kirjutisest: “Vähemat kui terviklikkust ei tasugi sihtida.” Arvestades kogu seda jama, mis ümberringi käib, on sul lootust inimese suhtes?
“Mul on tunne, et muutus saab tulla kusagilt ääremaadelt – mitte linnadest – need võivad kyll luua tehnilist baasi, aga on vaimselt ikka ypris kammitsevad, ylesotsialiseeritud ja meedia tekitatud illusoorses karussellis keerlevad. Uue inimese tulekuks tuleb praegust tõmblevat isendit kõigepealt “aeglustada”, nagu Peeter Laurits “Kytioru päevikus” ytles. Kui aina rohkem vaimselt kõrgel tasemel olevaid inimesi julgevad elada eelarvamustest ja võimuvõitlusest vabana, teha sujuvat koostööd, toetada ja hoida yksteist, olla keskkonnaga kooskõlas, ning toimida värskelt nii loomingulisel kui olmetasandil, siis suureneb nende Elu kvaliteet. Tuleviku inimene tajub paremini maailma kui tervikut ja enda osa selles. Ta pidurdab vähem, kui meie.”

 

< tagasi