Üü tulõk
sõnad Enn Tuuling
Päiv mõtsa ladvul palanu om ammu,
tast pallalt tulõasõ järge jäänü,
kon leegitsäse hüdse’ muu kõik häonü.
Siss kostva mõtsas väega vaiksõ’ sammu’:
üts nainõ tulõ musta rõiva’ sälän –
üü, sest ilm lätt pümmess välän.
Kui hindäst avanõsõ taivaluugi’,
ja nätä nüüt om apar taivaaid,
täüs häitsmin moonilille vereväid,
mis paistva nigu tulõsilmä’ puugi.
Kui uma tarõussõ valla muugi,
näe: akna takan hele valgus sai –
suur päävälill kesk taiva hainamaid
ännü häitsmä. Tuld nüüt läütä’i pruugi.