Kevadel metsas
Marie Heiberg, kogumikust "Murelapse laulud" (1906)

Kui sõuaksid tumedast kaugusest valguse vaimud –
nii metsa sees sahiseb kevade salalik tuul,
ja ootel ja lootel on hingedes imede aimud
ning kotkana kõrguses lehvitab lõpmata luul.

Ma istun all metsas ja kuulatan mändide müha,
mis kaugeneb, ligineb, kaugeneb lõpmata lool,
ja rinnas on tundmus, nii imelik, värisev, püha,
kui läheneks võimukas kohisev lainete vool.

Ja laulda ma tahaks, sest kevade suuruse tundest
ja laulda sest vägevast tumedast mühinast sääl.
Kuid sõnad mul surutud südames varjude sundest
ja magusast raskusest lämmastund hõiskuse hääl.

 

< tagasi