Anastasia
muusika Eva Mitreikina
sõnad Vladimir Megre raamatust "Anastasia"
Anastasia on Siberi metsas üles kasvanud naine, kellest räägib samanimeline Megre raamat. Laulu tekst on üks lõik sellest, autori (mehe) pilgu läbi, tõlge on umbes järgmine:
Me olime kõndinud läbi suursuguse metsa, kui korraga jäi tema (naine) seisma ja teatas rõõmuga: "Olemegi kodus, me oleme kodus!"
Ma vaatasin ringi ja nägin väikest kena aasa ja lilli kõrgete seedrite all, aga mittemingisigust ehitist, üldse mitte mingit!
Ja ma küsisin, aga kus maja on, kus on maja?
Ta ütles: "Ära muretse, rahune, ma korraldan kõik, sa puhkad ja magad välja, sul ei hakka külm, ära muretse."
Hommikul, kui ma üles ärkasin, tundsin ma hubasust ja õndsust ning nihkusin lähemale karusnahale, lähemale soojusele. Ta märkas mind ja naeratas:
"Tere hommikut, lahket hommikut! Las see päev tuleb sinule lahkena ja sinagi võta ta vastu oma lahkusega! Ainult palun sind, palun ära ehmu," ja ma taipasin õudusega, et karusnahk ei olnudki nahk, vaid koopast hakkas välja ronima karu!
"Kuidas sa võisid midagi sellist kokku keerata?! Oled sa päris segi? Topid mulle elukaid öösel külje alla! Ta (ms.) oleks võinud mu surnuks järada või lömastada!"
Ta vastas: "See ei ole isakaru, vaid emakaru. Ta ei oleks saanud sulle midagi halba teha, talle on väga suur meelehea saada minult ülesandeid ja neid täita. Ta isegi ei liigutanud terve öö, vaid pani oma nina mulle jalgadele ja tardus õndsuses."