Mahlapress 27.09.2009
Õunaviksi häälekandja nr 5. Saadaval ka pdf formaadis
Leitud Agulikass, tundemärgid
Õunaviksil õnnestus välja anda kogumikalbum salapäraselt Tartu muusikult, kes varjub nime taha Agulikass.
Selleks, et Agulikass üles leida, korraldas Õunaviks kevadel Tartus laiahaardelise tagaotsimiskampaania, mis tundus liiva jooksvat, kuid tänu fotograaf Lauri Kulpsoo detektiiviandele lõpuks siiski õnnestus.
Agulikass alustas laulude kirjutamist 1980. keskpaigas ja kokku on tal sadakond lugu koondatuna viiele sahtlissesalvestatud albumile. Kogumikplaadile jõudis neist 31 lugu. Kuna autori sõnul ta Agulikassi nime all rohkem muusikat ei tee, sai plaadist ühtlasi seniilmumata lugude best of.
Agulikass ise: “Mind on mõjutanud sellised bändid nagu Boney M, Police, Depeche Mode, Led Zeppelin, Modern Talking. Kuna ma keelt ei osanud, siis võõras keeles kuulasin neid ja oma lugusid tehes mõtlesin, et midagi taolist seal räägitakse.”
Kuna Agulikass pole nõus andma ühtegi kontserti ega ka lihtsalt esitlusele välja ilmuma, tellis Õunaviks esitluskontserdi asemel plaadi ilmumise puhuks tema lugude remikse artistidelt Barbariz, Galaktlan, Kalm, Snafu ja Taavi Tulev. Remiksid avaldame boonus-EPna plaadi ilmumispäeval 27. septembril Õunaviksi veebis siin koos kahe Agulikassi plaadil oleva looga “Suvetuul” ja “Hullumaja”. Lisaks ilmub käesolev Õunaviksi häälekandja Mahlapress koos Agulikassi intervjuuga.
Agulikassi plaat on müügil Lasering kauplustes ja netipoes rada7.ee. Kuna peavoolust kõrvalekalduvaid plaate on Eestis üha raskem ametlikke kanaleid pidi levitada, võib julgelt pöörduda ka otse Õunaviksi poole villem(at)ounaviks.ee, nii saab plaadi poeprotsendita 100 krooniga.
Agulikassi kannul
See oli 2005 suvi, kui Liska leidis Lõunakeskuse suurest plaadipoest imeliku kasseti, kus polnud ei artisti nime, ilmumiskohta ega aastat. Ainult pealkiri “Segadus saialilleseemnete poes” – 52 umbes minutist loojuppi. Neid kuulates tundsin, et see on asi ja temaga võrreldes mina teen muusikat yldiselt sama turvaliselt nagu näiteks Jyri Homenja. See siin on aus, otsene ja valus, mingi tagatiseta saund, mille täius on just ta ebatäiuslikkuses. Minu kuulamiskogemus ytleb, et produktsioon tapab ära ligi poole muusikast. Muusikutest saavad tegelased, kes nupukeeramisega loodud lavakujunduse taustal oma õõnsaid monolooge peavad. Neid sobitatakse kuhugi. Peab mahtuma stiili, haakuma ajaga, leidma oma niši jm. Ja alati on keegi, kes sinna ei sobi, nagu igayhes meist on peidus osa, mis maailmaga niisama sujuvalt ei haaku. Minu jaoks on Agulikass (ja ka sel suvel leitud Lef) sellise peidus poole ilmutaja. Paljud tema laulud on mingid alternatiivse reaalsuse romansid, mida kannavad sõnad ja neid esitav kaitsetu hääl. On pööraseid naljakaid lugusid, täiskasvanute lastelaule, agulifilosoofiat ja sellist traagikat, mida muusikas harva kohtab, sest enamik muusikuid on ikkagi “läbi löönud” ja kirjutavad “ajutisest orust”, aga siin räägiks nagu keegi, kes on tõepoolest väljas tuule käes.
Kuulasime seda kodus ja vahel ka autos, kus venitav makk nihke natuke juba liiga suureks ajas. Kodus, vaikselt olles, siis, kui akna taga oli morn ilm ja olla yksildane, mõjus see tugevalt. Ja ka siis, kui lõbus seltskond oli koos ning kassetilt kõlas mõni hea psyhhedeelne kild helges esituses. See on äärmuste mees ja ta ei anna ennast nii kergelt kätte. Mõne aja pärast kuulsime Youtube’ist ka Agulikassi teist poolt, sõbra poolt tehtud syndi- ja kidrataustadele asetatuna võttis ta hääl vildakaid pop-tuure, hakkas meenutama slaavi kyladiskode rajusid hitte ja veel paljut muudki, sest sõnad annavad täiendavaid momente: “Esindusliku raamatukogu fuajees / akadeemiline õhkkond / surus ehitaja vaiba alla / põrandale, nagu konna. / Ja ehkki ise polnud kunagi midagi lugend / pomises ta: “olla või mitte olla.” / Ehitaja oli Hamlet / akadeemikud olid vaht.” Ma ei kujuta ette kedagi teist niimoodi luuletamas. Mõtlesime siis Villemiga, et võiks Agulikassi plaadi teha. Alul otsisime teda netist. Leidsime vaid politseile myra pärast tehtud kaebuse ja kysimuse Tartu tervisekaitsetalitusele: “Mis on müra? Kas muusika on müra? Kas politseniku jutt on müra?“ Siis kleepisin Tartu tänavatele kuulutusi sisuga “Agulikass wanted. Pakkuda plaadileping”. Ei kippu ega kõppu.
Lootus hakkas kaduma. Aga tänu Kulpale ilmus meie ette kontakt, ning läbirääkimised algasid. Avastasime teistmoodi maailma, mis oli justkui ka kusagilt tuttav. Ja siit-sealt oleme leidnud, et ta kajab vastu teisteski. Kummalisel kombel on Agulikassi muusikat pooldavaid avaldusi teinud ka sellised väga erineva fookusega inimesed nagu Vaiko Eplik, Aare Pilv ja Tõnis Mägi. Kuulasime siis läbi ligi 100 lugu ning koostasime yle kahekymne aasta jooksul valminud materjalist suurimate löökide rea. Artist on privaatne inimene ning ei soovi asjatut tähelepanu. Oma plaadi esitlusel ta nõus esinema ei olnud, seetõttu remiksivad tema laule teised. Õunaviks on vist ainus plaadifirma, kes sellise tootega turule tulla saab. Aga, nagu Hannes Praks tabavalt ytles: “Kasum on nõme”, peamine on tuua välja muusikat, mida mujalt ei kuule. Pole juhuslik, et Agulikassi plaat ilmub sygisel. Siis vettivad tänavad, hinge hiilib tume helin, vihmaveetorud kolisevad ja langevad piisad laulavad kaasa. Ja kusagilt pilvelõhest paistab ka harv, aga intensiivne päike. Hyva kassikontserti.
Lauri Sommer
“Ma kuskilt ikka tulen”
Kuna Agulikass enda kogumikplaadi ilmumise puhul esinema nõus ei olnud, pressis Villem Valme talt välja lubaduse teha vähemalt üks telefoniintervjuu. Pärast pikka puiklemist see lõpuks ka õnnestus. Siin valitud lõigud vestlusest.
Olen kohanud küllaltki tagasihoidlikke inimesi, aga ei kedagi nii äärmuslikku. Millest nii radikaalne enese isiku tahaplaanile jätmine?
“See ongi sellepärast, et Agulikassis väljendub minu parem pool, aga inimeses on nii palju soppa ja kas siis ma peaksin sellest rääkima. Saad aru, on see mis on, aga ega mul midagi sellele Agulikassi asjale lisada pole. Kui kellelgi on ükskõik mis küsimus, siis kuulaku Agulikassi ja ta saab sealt vastuse.
Vaata, intervjuu on tavaliselt sellest, mis see inimene on ja kust ta on tulnud, aga selle asemel, et kes ma olen ja kust ma tulen, kirjutaks… see mõte tuli mul alles viimastel päevadel… Et mul ema suri ära oma aasta tagasi, ma pidasin teda igaveseks edvistajaks, tal ilmus 2002 luulekogu ja ma polnud seda lugenud, aga ma teadsin, et kunagi ma loen… Ja nüüd ma lugesin ja ma leian, et ta ei olegi selline ilutseja, et tal on täiesti oma nägu olemas, ja nii imelik kui see ka pole, ma tunnen, et tema on see üks Agulikass. Ja praegu ma vaatan, et ma olen ikka oma ema laps.
Ükskord ta kirjutas Siberi reisist Akadeemias ja ma olin nii vihane, et ma mõtlesin, et lähen Kaitsepolitseisse, rahvastevahelise vaenu õhutamise pärast ja nii, aga kui ma seda lugesin, siis mulle tundus, et nii ehk teisiti, see, mida ta on mu sisse tagunud, see tema mõttemaailm on ikkagi see, millel ma baseerun. Ja tollal ma sain temaga ühele meelele ja nüüd, kui ma seda ta luulekogu lugesin, siis vot sealt ma tulen.”
Rääkisid, et artistinimi Agulikass tuleb Jack Londoni romaanis “Martin Eden” figureerivast kassist, keda vintsutati, et tal vihast karv läikima läheks, ja et Sinu laulud on samasugune reaktsioon ühiskonna poolt tekitatud vihale. Kas see on kuidagi määratletav, millest see äng?
“On sul veel küsimusi?… Asi on võibolla selles, et ema ikkagi püüdis neid ideaale niimoodi kujundada, rääkinud ideaalsest maailmast, aga tegelikult maailmon ikkagi kujunenud vägivalla najal ja ta on praegu ka väga vägivaldne, ja minu meelest ei ole nii, et on head ja halvad inimesed, minu meelest igal ühel on need vägivalla küljed olemas, kuidas nad kellelgi avalduvad. Kui ma oleksin jumalast mall inimene, siis ma oleks juba praegu abielus, varakult naised ära rabanud, aga vot… Kui sa küsid, mis külje pealt maailm on mind kurjasti töödelnud, siis põhiliselt ikka see… et see ideaalne maailm on lapsepõlves sulle pähe kujundatud, et maailm on selline, kuigi tegelikult ei ole, aga sa proovid ikka elada selles… see on nagu muinasjuttude ja päriselu vastuolu.”
Sa siis kompromissidele ei taha minna, mingil määral eluga kaasa painduda?
“Eks ma ikka paindun kaasa ka… Sa saad aru, et seda ideaalset maailma pole ja ise sa seda nagunii ei suuda pakkuda.
Ja kui sa küsisid selle edevuse kohta, siis ma arvan, et ma olen eriti edev, kui nüüd ausalt enda sisse vaadata. Eks igal inimesel on mingi asi, millega edvistada, igaüks autoga ei edvista, mõni võibolla mängib malet ja edvistab sellega. Aga kui ma küsiksin enda käest, kas mina olen ka sarnane, siis ma ei ole otseselt, aga samas selline tunne on, et ma ei erine mitte millegi poolest ka teistest.”
Plaadi ilmumine annaks ju päris hea põhjuse natuke edvistada.
“Alguses ma isegi tahtsin esineda, siis ma sain aru, et sellest ei tule midagi välja. Nüüd mul enam seda esinemisekartust polegi, aga… oli mingi doksaade paar aastat tagasi Glenn Gouldist, ta oli hea pianist, aga ta ei tahtnud esineda, ta tahtis stuudios muusikat teha. Ja ta formuleeris need tunded sõnadeks, ta ütles, et igas esinemises on mingi vägivald sees… Ma olen seda kogu aeg tundnud ja kuskilt sealt see võibolla niimoodi läheb. Ja võibolla ma ütlen täna nii ja homme midagi muud, aga kuidagi niimoodi see on.
Seda ma räägin nüüd sulle, aga seda ma küll ei taha, et see lehte läheb. See kõlab, nagu ma oleksin maru vägivalla ja esinemiste vastu, aga see ei ole nii.”
Kuidas Sa muusikategemise juurde üldse jõudsid?
“Sellele vastamine pole üldse probleem. Muusika mõjub mulle kõige rohkem, muusika liigutab mind kõikidest asjadest kõige rohkem.”
Mis Sa sellest plaadiprojektist arvad? Muudab see kuidagi Su muusikategemist?
“Ma nüüd kuulasin need lood selles järjekorras ära ja täitsa hästi läks.
Aga põhimõtteliselt see võib muuta seda ainult ühtemoodi – see on lõpp, ma mõtlen üldiselt. Ma olen tähele pannud näiteks seda, et kes on luuletajad olnud ja… nad on alguses head, aga siis nad saavad kuulsaks ja see headus kaob ära. Sellepärast ma mõtlesin, et selle plaadi ilmumine võib lõpu teha. Aga ta paratamatult mõjutab mu eneseteadvust, ta muudab mind rahulikuks.”
Mida ma veel küsida võiks?
“Ma ütlen, et sai pisut lobisetud, aga kõige parem oleks, kui ei teeks seda intervjuud, aga kui teeks, siis see, kust ma tulen ja kes ma olen, mis ma arvan ja kuidas ma midagi teen… kui saaks neid asju vältida, see oleks küll päris hea. Ma proovisin rääkida, kuidas ma mõtlen, aga ma rääkisin sellest sulle ja hea oleks, kui seda ei avaldaks. Kaalu seda võimalust.
Aga see ema asi… See oleks mulle päris sobiv − et ei ole nii, et ma ei tule mitte kuskilt, vaid et ma kuskilt ikka tulen.
Aga tegelikult ma ütlen, et see plaat ongi nagu intervjuu − küsi, kuula ja sa saad saadki vastuse.”