Lennart-Hans Jürgenson (23.05. 1934 Tallinn – 4.02. 2019 Viljandi) oli eestirootsi verd elukunstnik, kes oli mulle Onu eest. Vanemad viljandlased mäletavad seda sarmikat meest kuuekymnendate Ugala lavalt, aga ta sõltumatu loomus ei kannatanud intriige, diktatuuri ja reglemente ei enne ega pärast. 1994 kevadel tehtud vahekokkuvõttes kirjutas ta: “Olen elanud 720 kuud, neist Tallinnas 537, Viljandis 111, Tartus 8, Pärnus 7, Võrus 7, Rakveres 7, Lehmjal 5, Kuressaares 4, Visklas 4, Moskvas 4, Soomes 3, Naissaarel 2, Kosel 2, Riias 2, Rootsis 2, Armeenias 2, Ungaris 2, Sännas, Peningil, Lauknal, Arukylas, Leningradis, Lustiveres, Tsiistrel, Karistpeal kõigis 1 kuu” Oli see siis Kalevi kommivabrikus, rännuteedel, eestirootsi liikumises, improviseeritud piduõhtul või Odd Fellow loožis, tal oli kõikjal oma viis ja mäng. “Mu elulaevuke peatub praegu parimas sadamas – ei pea käima lasteaias, koolis ega tööl. Nende kolme koleda koha järelkajad mängivad mu igapäevases elus vaheldumisi viiulit, oboed ja taovad marsitaktis trummi!” (Elmar Nymanile 28.3.97) Kirjanduse juurde jõudis ta avaramalt Voldemar Metsamärdi (1902-1975) kaudu, kes tõlkis nende kohtumise ajal Ugala jaoks näidendeid ning sai tema sõbraks ning vaimseks isaks. See mees oli oma Underi-armastust jaganud näiteks Alliksaarele ja Kaalepile, kes Tartus Treffneri gymnaasiumis ta õpilased olid. Lennart nakatus samuti tugevalt. Suurepärase luulelugejana esitas ta Underi, Petöfi, Liivi ja teiste värsse paljudel syndmustel, ning ta koduses arhiivis lebas reliikviana Marie Mälarimäelt saadetud kiri. Samuti oli tal kokkupuutumist legendaarse Leida Kibuvitsaga, kelle tytrega ta vist peaaegu oleks abiellunudki. Neid meenutusi on Toomas Haug ka lindistanud. Eha Lättemäega sidus teda loominguline sõprus. Lennart mõistis natuke abistada tema kipakat majandust, kirjutas yles ta ytlemisi, nagu “Asjasse syvenedes ja teist lugedes ei tule neid teadmisi, mis autori jaoks kahte luuletust yhendavad /—/Taust lase vajuda alateadvusse, vaata, kuidas nad haakuvad lugeja silmis, kes ei tea midagi muud, kui ta sealt loeb /—/Minul kulub väga palju raha söömise peale, iga päev söön yhe teelusikatäie mett /—/ Minu termos sooritas enesetapu – hyppas ise riiulilt alla. /—/Koerakene ei saa sellest aru, see kuulub inimeste maailma.” Need väljendid iseloomustavad natuke nende mõlema maailmataju. Eha tõlkis ta haikusid soome keelde ja oli yhe luulekogu koostaja.

Lennarti esimesed värsikatsed olid humoorika riimilise juhuluule vallas ning ta jätkas underlikus voolusängis. Selle päris oma kirjutamise juurde jõudis ta õieti ysna hilja. Vist siis, kui oli tõeliselt käes aega, et luuletusi jälitada kõiges nende kummalisuses. Ta meenutas, et “mulle on kogu elu meeldinud omamoodi vaikiv logelemine, küll kušetil, küll looduses – sealt need (haikukirjutamise – L.S.) algallikad. /—/ aga tore on poolunes kalu püüda, nad tulevad ise, vahel…” (Erik Schmidtile 1. 7. 2006) Ta haikuvaimustus pärineb ilmselt menuka kogumiku “Kõik siin maailmas” (1980) ajast. Edasi sai loetud kättejuhtuvat eesti ja soome keeles, ning ka minu kingitud Basho-tõlgete raamatusse (2011) oli tal mitmel pool tekstide manu tähekesi joonistatud. Vormi lyhidus sobis ta ergu sketšitunnetuse, killupanemise oskuse ja huumorimeelega. Ta ei keskendunud lyhivormide puhul alati klassikalisele haikumudelile, vaid voolis öeldavat oma sisemiste rytmide järgi. Tema stiil on kord lyyriline, kord kummastusi pakkuv, aga lapsepõlve juhtumused tunduvad toitvat mõlemat hoovust. Ametlikust kirjanduselust jäi ta hilise alguse tõttu kõrvale, kuid avanevas maailmas tekkis uusi võimalusi. Lennarti kakskeelseid kogusid leidub Soome ja Rootsi estofiilide kodudes ning ta luulet on avaldatud ka Jaapanis. Neli korda aastas ilmuvas haikukogumikus “Ginyu” trykiti seda 2001-2013 aastate vahel koguni kahekymnel korral! Yks selle toimetajaist, rahvusvaheliselt tõlgitud haikupoeet Ban’ya Natsuishi (Masayuki Inui) ytles Lennarti kohta, et “ta haikude võlu ulatub teispoole tavamõtlemist.”(e-kiri 28.8.18) Pisikesi raamatuid ilmus ka siinsamas. Need olid “Üksiku ilvese jälg” (1995), “Laevad lähevad läbi lume”(1996), “Lillängini liival”(1998) ja “Õlimaali õuel”(2000). Lisaks  viiekeelsed valikkogud “5 x 14” (2003) ja “5 x 15” (2008). Käesolev järelpõimik on tehtud käsikirjadest leitu põhjal. Selle aasta augustis andis pärija Ivar Rüütli Lennart Jürgensoni arhiivi Kirmuse Eesti Kultuuriloolise Arhiivi hoolde. Nii ei kao kuhugi ka tema pisike, aga aus panus eesti lyhivormilise luule arengusse.

Lauri Sommer

 

*

Mis sai sellest

väikesest poisist

kelle lumetuisk

kaasa viis?

 

 

Küsimus külvas

seemneid laiali

allikani viival

teel

 

 

Külmunud merel

musta kassi unenäod

ringi sebivad

 

 

Tema oli tema

tammede ladvad

kauguses

 

 

Poisid tegid poppi

vana seinakella

külmas toas

 

 

Ikka veel

lasen jääradadel liugu

ikka veel

ootan homselt head

 

 

Närbunud kevad

sirutas tiibu

piksevardaks

päevalill

 

 

Õhtu õppis õmblemist

hõbedases kirstus

 

 

Kaunis kevad

pani mulle

pannkoogid taskusse

 

 

Urve-lurve

õhu surve

Heldur-keldur

kellaauur

naerab Aadi

ajatumas

köngerjönks

lööb trummi

 

 

Meie naermisi võiks

traktoriga vedada

 

 

Otsin olematut

omnibussi aknast

päike paistab

 

 

Kuivanud kringlis

saabunud õhtu

lindude laul

 

 

Õlgede vedu

õrnahingelistele

segati ära

 

 

Punased moonid

pugesid peitu

rongi tulekul

 

 

Plaadimuusika

pimedas kambris

liivatatud tee

 

 

Sulgesin silmad

mõtlesin kaugele

lambi valguses

 

 

Avatud silmadega

astelpaju suri

vaikides

 

 

Kellad jäid seisma

vanadel varemetel

tapetud ämblik

 

 

Punane kurat

purustatud saare

klaasikillul

 

 

Tuhanded tuttavad

tunnistavad tõtt

lukuaugus kitsas

 

 

Magan norsates

puude latvades laevad

pesta pole vaja

 

 

Läänemaal:

vesivitt ja

sutisitaauk,

Isa käis

nimesid korjamas

M.J. Eisen saatis

 

 

Eva Brauni õde sünnitas

Angela Merkeli

Adolf Hitleri spermast

 

 

Regina oskab

kõige paremini oksendada

ja teistest inimestest halba rääkida

 

 

“Nagu nahutada saanud sääseparv,

tärkab kirumise sõnu

lugematu arv”

 

 

Salmikusse liimitud

kuivanud lutikas

hakkas elama!

 

 

Esemed

on inimestest üle

pole vaja rääkida…

 

 

Savist linnud

saadavad puid

potilillede

paraadil

 

 

Ratsude seljas

triigitud tinasõdurid

tõmbavad suitsu

 

 

Tondid tantsivad

pimedas tagatoas

sulepead tindis

 

 

Sajapuudase

saunanaise kadumine

läbi lukuaugu

 

 

Peidetud lipp

liivast linna

pööningul

 

 

Potiemandad

tantsisid tangot

tõrvatud katusel

 

 

Ilusa võraga puul

magavad seenelised

 

 

Peo peal

pääsukese pesa

rattad all

 

 

Kuningad

kummardasid

maani

nisupõld õitses

 

 

Tangilokid

tahtsid teada

kulmukaare

pikkust

 

 

Emade kübarate koor

kärbsest kindrali

matustel

 

 

Mandariinid

vallutasid maa

lumistel kõrgustel

oletused läksid

täppi

 

 

Lubjavildid

hakkasid laulma

lapi nõia

matustel

 

Kas sa

kilpkonna kõrvadest

säästukaardiga

tahaksid olla

katkises pudelis…

 

 

Jalta täikal

ingleid müües

meenus mulle Muhumaa