2 Uku Masingu teksti ja mõned pildid 100. sünnipäeva puhul

 

* * *

Samblasel metsavälgutil, rohtunud raja käänakul
järsku kõneleb keegi,
järsku muutub silm ja kuuleb kõrv
teisiti.

See, mis tunnist, tunniks ei jää, sest keegi on öelnud eikuskilt,
see, mis päevast, päevaks ei jää, sest kaugelt kõneles keegi.
Meie ei taipa, millest,
meie katsume leida sõnu ja teame, et sõnad on vari
tõeliselt olnust.

Viiskymmend aastat.
Viie sajandi pärast on tolm kõik, mis me olnud ja öelnud,
keegi ei mäleta meid.
Viie sajandi pärast metsavälguti liiv, rohtunud rada on raba,
aga need, kes kõnnivad kogemata mõttetult mõeldes,
ärkavad järsku nagu meie,
nagu need, kes enne, kes tuhandete aastate eest
hoidsid viivu, mis viivuks ei jää,
vaid räägib ja tõeliselt räägib.

Võibolla,
meie ei jäta ehk palju sinna, mis meile ytles kõike,
võibolla, et raasukene kindlam syndimata samm ja silm,
pisut rõõmsam naer,
pisut nukram meel.
Tema teab, et me elame, temale meie pole surnud,
tema on tänulikum meist.

8 detsembril 1963

 

***

Tuhande tullitanud haavalehe vahelt
sinililled on silmanud meid.
Ega nad rõõmustanud.
Aga meile on antud, mida väärt meie pole
heledate kaskedega hommikul
kylma õhkuval nõlvakul.
Nemad on need sõnad, mis takerdanud suhu,
nemad on need naerud, mis võinuksid
muuta meid ennast, kui mitte maailma,
nemad on teod, mida meie ei teinud.
Kõik nad on tänavu tõusnud kokku kui unised haldjad
meile vaatama näkku siniselt,
et jahmume,
kuigi tunneme, et nad kurvadki pole,
ammugi tigedad,
aga nad pyhivad silmi,
oh, mitte tukusegaseid, ulmasõgedaid,
mitte ootamast väsinuid.
Nemad nutsid eile õhtul
sest kahju neil oli kõigest, mis me võinuks olla
tulles neid vaatama
ja nyyd on neil häbi, et meie mõistame viimaks,
kuidas neil on häbi meie pärast
suvise surmani.

(19.V.1960)