Antonio Machado (1875-1939): valik luuletusi

Tõlkinud Lauri Sommer

Varjukal väljakul kasvab sammal

Varjukal väljakul kasvab sammal
yle vana ja pyha
kivise kiriku. Kerjus eeskoja sammaste all…
Ta hing on vanem kui kirik.

Kylmil hommikuil ronib ta aeglaselt
marmortrepist yles
kivisesse soppi. Seal ilmub ta
kuivetand käsi rebenend keebi voltidest.

Läbi oma õõnsate silmakoobaste
on ta vaadanud, kuidas
selgeil päevil mööduvad valged varjud
pyhade tundide valged varjud.

 

Märkmed 3 / 4

Läbi kõrge akna
lendas katedraali
öökull.
Nähes, et ta joob ära
õli Pyha María lambist
pyydis
suur pyha Cristobalón
teda minema ajada.
Neitsi ytles:
Las ta juua
suur pyha Cristobalón.

/—/

Oliivisalu kohal
võib näha
aina lendavat öökulli.

Ta lendas
pyha María juurde,
nokas haljas oks.

/—/

 

Noor nägu ilmub yhel päeval

Noor nägu ilmub yhel päeval
me maja ette.
Kysime talt: kas tulid tagasi
vanasse koju?
Ta avab akna ja kõik väljade
valgused ja hõngud kanduvad puhanguna sisse.
Valgel teel
tumenevad puutyved.
Nende ladvalehed
on kauguses unistav rohekas suits.
Lai jõgi
tundub kui valgest hommikuudust
läbi libisev tiik. Yle sinihallide mägede
läheb veel yks myytiline  kimäär.

 

Une lävelt

Nad kutsusid mind une lävelt.
See oli hea hääl, lemmikhääl.

“Ytle, kas tuled minuga, et näha hinge?”
Embus jahmatas mu sydant.

“Sinuga alati.” Ja läksin edasi oma unes
pikka lihtsat käiku pidi,
tundes ta siivsa kleidi puudutust
ja sõbrakäe õrna värinat.

 

Kui läinud öösel magasin

Kui läinud öösel magasin
und nägin – õnnis pettepilt! –
et purskkaev voolas
minu sydames.
Vesi, ytle, millise
salakanali kaudu voolasid mu juurde
yhes elu allikaga,
millest mina eal ei joond?

 

Kui läinud öösel magasin

und nägin – õnnis pettepilt! –
mul oli mesitaru
sydames
ja minu vanast kibedusest
kuldsed mummud
tegid valgeid kärgi
ja maitsvat mett.

/—/

 

Kui läinud öösel magasin

und nägin – õnnis pettepilt! –
et Jumal oli see, kes varjul
minu sydames.

 

Põld

Lõunaaeg hääbub
Nagu tasa kustuv lee.

Sinna, mägede kohale,
on veel jäänud mõned söed.

Ja see valgele teele murdund puu
paneb sind kaastundest tihkuma.

Kaks oksa haavatud tyvel ja yks
must ja kuivand leht kummalgi oksal!

Kas nutad? Kuldsete paplite seas,
kaugel eemal, ootab sind armu vari.

Tänav varjus

Tänav varjus. Kõrged majad varjavad
loojuva päikese. Rõdudel valguse kajad.

Kas näed lilleakna lummuses
tuttavliku näo õhetavat ovaali?

Kujutis muutliku klaasi taga
läheb ähmaseks ja hajub, nagu vana dagerrotyyp.

Tänaval vaid su ruttavad sammud.
Loojangu kajad kustuvad tasapisi.

Valusööst! Syda on ladvani lõhki. On see tema?
Ei saa olla. Mine edasi. Täht taeval.

 

Jumal, nyyd kiskusid mult kõige kallima

Jumal, nyyd kiskusid mult kõige kallima.
Taas kuule hyydvat yksildunud hinge.
Su tahtmine on syndind vastu minu oma.
Jumal, oleme nyyd yksi – minu hing ja meri.

 

Rahus lõunaaeg, peaaegu

Rahus lõunaaeg, peaaegu
hingevaikusega,
et olla noor, et olla olnud noor
mil Jumal tahtis, olla
tundnud mõnda rõõmu…ammugi
ja suuta neid nyyd hellalt meenutada.

 

Ruumid

4
Valge välgunool
väänleb tinakarva pilves nagu madu.
Lapse hämmastund silmad ja ema
kokku surutud kulmu pimedas toas!
Oh tormi eest suletud rõdu!
Tuuleiilid ja rahe
helistavad puhast aknaruutu.

 

Soria väljad

5
Lumi. Lageda põllu ääres olevas kõrtsis
on näha leelõugas ja suitsevad halud
ja keeda podisev hautisepott.
Põhjatuul pyhib yle kangestund maa,
äratades vaikses lumes
valgeid pööriseid.
Lund sajab väljade ja teede kohal
nagu haua kohal.
Tule ääres kössitav vanamees
väriseb ja köhib. Vana naine
ketrab oma villapundart. Noor tydruk õmbleb
oma punasele kangale rohelisi ääriseid.
Selle vanapaari pojapoeg,
muula-ajaja, läks mööda valget maad
ja eksis yhel päeval ära,
ja jäi kadunuks mägede lumedes.
Lõkke ääres on tyhi koht
ja vanamehe laubal synge kurd
nagu suur tume arm
– kirvejälg palgis.
Naine vaatab väljale, nagu kuulnuks
lumel lähenevaid samme. Kedagi ei tule.
Tyhi on lähedalt mööduv tee,
tyhi põld maja ymber.
Tydruk mõtleb haljaist aasadest
kus ta sinikuldsetel hommikuil
võiks teiste plikadega ringi lipata
ja kus kasvavad valged karikakrad.

 

Yhel päeval istusime teeveerde

Yhel päeval istusime teeveerde ja jäime ootele.
Meie elu on aeg ja nyyd on me ainsaks hooleks
kõik need meeleheitlikud asendid, mida peame taluma
temakest oodates. Kuid ta ei unusta tulekupäeva.

 

Annan sulle oma laulu

Annan sulle oma laulu.
“Igayks laulab kaotatut,”
yhes rohelise papagoiga
öelda seda su rõdul.