Uku Masing
Loeng Kõrgemas Usuteaduse Instituudis (1959, valitud lõigud)

Milleks hyyda armastuseks saamahimu ja kahe pisikese ajutist ja poolikut relvaderahu, et tungid (yhtlasi tunded) on siis kõik need, mis kuuluvad “endamaksmapaneku” kategooriasse. Need on säärased, nagu ahnus, võimuhimu, viha, kadedus, edevus jne. Kõik need on tõhusamad ja täiemad ja “inimlikumad” kui armastus (kõikide kylgedega). Nad on “mehisemad”, nad tagavad võitluses olemasolu eest midagi mehele, tema naisele ja lastele. Et see on eelajaloolise koopaindiviidi pere (kui sellist yldse kunagi oli) ideoloogia, seda ei tule nende vaadete propageerijail meelde eluilmaski. /—/ Neil ei tule eluilmaski meelde, et see kõik on ajast ja arust. Seda mitte yksnes kristlase meelest, kes Jeesust ja Paulust mõistab, vaid iga inimese meelest, kes raasukenegi suvatseb mõtelda.. Aga, kui keegi olgu või minutiks viitsib endalt kysida: ons saamahimu tõesti inimlikum kui tegemise kirg ja kinkimise vajadus, siis on võimalik ainult yks kostus. Iga loom tahab saada, ainult inimene on võimeline alati tegema ja kinkima. Kui me ei ole loomad, miks me peame elama looma kombel. Iga loom on kade, iga loom on vihane kaaslooma pääle, kes iseenesest on võistleja (ka karjas!) ja inimene ei tarvitse olla. Inimene ei olegi. Ma ei hakka kirjeldama kõiksuguseid detaile neis argumentide ridades, sest kõikide nende tulemus on ikka ja alati seesama. Inimese ainus puhtinimlik omadus ja tunne on armastus ja võime armastada. Kui loomadel teda on, siis ainult hetketi. Inimeses võib see tunne olla alati, kui ta tahab olla inimene. Kõik muud tundekompleksid on komistused ja langemised inimese eelsesse lootusetusse. Kui ykskord kogu inimkond taipab, et lugu on nõnda, siis ta läheb edasi. Kui inimkond seda ei taipa, siis ta varemhiljem hävitab iseenda.
[Pean ytlema midagi isiklikku. Kõigi mu kaudsete või otseste tuttavate hulgas on vist ainult kolm inimest, kes mind armastab. Ennem vähem kui rohkem. Ma ometi ei leia, et inimkond on paratamatult taoline ja ma ei vihka neid, kes mind vihkavad. Ei usu, et ma ei soovi kellelegi kurja. Ei pea oma vihkajate äpardusi karistuseks nende tegude eest. Ei ole kade, kui neil läheb hästi, sest “pidevat hääd” ei ole. Ei taha saada, tahan teha! Mul on ainult hale nendest ja häbi, et nad võivad mind vihata ja need kaks kokku annavad ebamugavuse. Mul on raske olla nendega, raske kõneldagi. Aga ei midagi muud. Paratamatult ma teen neile (ja nende tõttu või kaudu) seda, mida pean ise halvaks. ]
Nyyd peaks olema selge, miks pyhakirjas seisab /armasta ligimest / “nii nagu iseennast”. See ei olegi armastus, mis oleks “vähem kui iseennast” ja “rohkem kui iseennast” on nõudena mõttetu. Mõttetu seepärast, et ta on nõue, on käsk. Armastust võib nimetada kyll “uueks käsu(sõna)ks”, kuid see ei tähenda, et ta oleks kästav. Sest käskimine on sundimine ja sundimine on armastuse vastand. On loomulik, et inimene (hoolimata sellest, et ta tunneb end puuduliku) armastab ennast. Kui ta kõiki kohtleb nagu iseennast, siis on talle antud miinimum inimesekssaamiseks. Sellega ei ole öeldud, et ta ei tohi ligimest armastada rohkem endast. Sihiks ikkagi see, et ligimene oleks inimesele jumaluseks (1 Joh 4, 20j ja 4,12).
Ja ometi on öeldud ka “armasta Jumalat sydamest, hingest ja (väest)”. See tundub väga abstraktne, aga on ypris konkreetne. See tähendab: ole õnnelik, et oled inimene, et sul on inimese tee ja võimalused=ylesanded! Kui inimene armastab kõike, siis ta armastab loomulikult veel enam kõige loojat. Aga siin kätkeb tavaliselt yks suur oht: needki, kes räägivad Jumalast (kuidastahes teda nimetades) loovad Jumala oma näo järgi. Nad on nagu armastajad, kes armastavad oma tehtud illusiooni teises inimeses. Sest niipea, kui selline armastaja tunneb oma illusiooni tyhisust või ei projitseeri end enam teise, kaob see armastus ja ta tavaliselt näeb, et see teinegi pole teda armastanud. Ka see arvamus on olnud ta illusioon. Armastusest tohib rääkida vaid siis, kui kahe inimese vahele tekib näiliselt täiesti irreaalne ja võimatu maailm (yht aegu olev ja mitte olev), milles kumbki end tunneb Inimesena. Analoogselt on Jumalaga. Ja siin kätkeb ainus põhjus Jumalat kujutella mingi isikuna. Inimese ja Jumala vahel samuti vastastikkuses armastuses (sest Jumal on armastus (1 Joh 4,16)) sugeneb uus maailm, irreaalne ja võimatu samuti. Selles maailmas inimene tunneb end rohkemana Inimesest. Ta taipab midagi Jumalast, mingis mõttes on jumalik. Vahe nende kahe armastuse vahel on ysna voolav sõltuvalt armastuse sygavusest inimeste vahel. Praeguses keele on juba “Inimesena tundumine” kirjeldamatu, ammugi siis “jumalikuna tundumine”. Kui aga inimene neid “tundumisi” on kunagi kogenud, siis need jäävad talle koguni reaalsemaiks sellest, mida hyytakse reaalsuse kogemuseks. Ja ta teab, et selles “teises maailmas” on alles peaaegu kõik avastamata ja ainult vaevu aimatav, millised oleksid inimese võimed ja olemus, kui ta pidevalt viibides selles otsiks edasi teed säält. Siin ehk yks analoogia selgitab mõtet. /—/ See, kelleks inimene peab saama tajub automaatselt (nagu hingab) mõtleb nii nagu praegune tajub ja (ytleme) “taipab intuitiivselt” nii nagu meie mõtleme. Kysida nyyd veel võib: kuidas “elada” niisugust tunnetust /”normaalses”/ maailmas? Siin aga pole mingit “kuidas”. Kui end pidada loomaks looma karakteristikutega, siis inimene elab nagu loom (olgu ta teadlik “pidamisest” ja “elamisest” või ärgu olgu). Kui ta ei pea end loomaks, siis ta ei ela nõnda. Muud saladust pole. Täpselt sedasama toimingut teostades võib viibida solgiaugus või pilvedes. Imeravimit, mis poolloomast teeks surematu Inimese, võib seesama poolloom määrida oma kyyntele ja keelduda teda maitsemastki. Need on analoogiad kyll mujalt, aga umbkaudu nii on selleski. Ainus tahteakt siin on veendumus: Ma ei ole loom, kes synnib, sööb, sigib, sureb ja seepärast ma ei ole seda, et ma tean, et ma võiksin see olla. Mul on võimalik olla inimene, miks ma peaks tahtma olla keegi teine. Viha, kadedust, edevust, ahnust jt. on maailmas nagunii ylearu ja nende kapital ei vaja neid veeringuid, mida mina veel võiksin lisada. Minu poolest koguni: lärmi on maailmas nagunii ylearu, milleks ma peaksin mingit “originaal(it)se(va)t” lärmi veel lisama?
/—/
Kes-mis on Jumal? Õieti on iga lause, mille sees on, ekslik Jumala kohta. On ainult universum ja kõik, mis tema moodustab. Jumal ei ole universumi sees, olgu seadusena, olgu mingi primaarse jõuna, seepärast ta ei ole. Jumal ei ole ka universum tervikuna nõnda, et võiksime mõelda end viibivat jumaluses, olevat mingis mõttes osad temast. See kes on väljaspool universumit, seda nimetame Jumalaks. Tema ja universumi suhet ei suuda meie mõelda teisiti kui, et tema on universumi looja. On lihtsalt mõistlikum ytelda Looja, sest see sõna on ysna ähmane. Iga teine sõna (põhjustaja, valmistaja, algataja) toob endaga kaasa palju kõrvalist pisiinimlikku ja tyhjendab mõiste “Jumal”. Meil on ju kange kiusatus kujutleda Jumalat embkumb, kas töölise või kunstnikuna või mingi käitise direktorina, teoreetikuna jne. Kõik need pildid on puudulikud ja väga eksitavad. Loomine tähendab toimingut, mis ei mahu yhtegi mõeldavasse toimingusse. -/—/ Jumal lõi universumi “eimiskist” on ainult keerulisemalt öeldud “Jumal lõi”. [Lähim pilt: kui komponist suudaks mõelda sellise symfoonia, mida võib kuulda ilma, et ta ise või keegi teine mängiks ja see symfoonia hakkab “olema”] Ruumaeg-mateeria-vaim on ainult nimetused ja ykski neid pole õigem või täpsem teisest. Yhtki neist ei saa tunnistada teise paratamatuks eelduseks. [Näiteks: sama inimese vaim kogeb mateeriat ja vaimu, mõlemad kogemused on õiged, vale on ainult nende vastandamine. Vastandamise vajadus on lapseliku lõhkumisvajaduse tulemus, täiskasvanu ei hooli õppimisest lõhkumise-jaotamise kaudu]
Ligimene on iga inimene esmalt ja edasi: kõik, mille kohta ytleme, et see on olemas. Sellest ei järgne, et kõik on yhesugune. Olemis faasid erinevad. On ikkagi lapsi ja täiskasvanud ja igasuguseid vaheastmeid kustahes ja mistahes mõttes. Aga siingi ei ole mõtet mingil väärtustamisprintsiibil seepärast, et selle kehtestaks ikkagi ainult yks tibatillukene osakene universumist enese seisundilt. Öelda kyll tohib, et see, mis minust suurem, on hää, mis minust vähem, on halb. Aga neil sõnadel ei ole absoluutset mõtet, ainult relatsiooni mõttes tohib neid kasutada. Sellega “vagad” ja “targad” muidugi ei lepi. Kui tahame absoluutselt mõtelda, siis: ainult Jumal (on) hää, täiuslik jne. Universumis aga ei vääri ykski asi neid epiteete. Kõik on yhtaegu hää ja halb ning pole yhtki menetlust, mis sellised (ja kõik muudki) vastandid meile puhtalt lahutaks ja annaks kätte. Tohib ytelda, et meie ei ole kohustatud arvestama mistahes vastanditega ega loovima nende vahel (sageli silmakirjatsedes), vaid meie oleme kohustatud käima inimese teerada. See on ainus kohustus sellest hetkest, mil Inimene sattus universumi.
Ja see inimese tee on armastus. Seepärast juba, et ykski teine olend (vähemalt Maal) ei ole selleks võimeline. (Sõna ise on näru, sest laen, meie omad paremad). Ei kirjelda, mis on armastus. Paulus on juba 1 Kor 13, kuid peate unustama kõik selle väärtõlgendused ja vesistused. Armastus pole see, milleks ta tavaliselt tõlgendatakse, et teda halvustada või kuidagimoodi õigustada. Need on kaks sõna kyll (vist inglise make love, “armatsema”), kuid nad väljendavad sedasama hoiakut: häbenemist armastada. On ypris veider, et inimene häbeneb ainust puhtinimlikku tunnet ehk hoiakut. Aga selles kurioosumis just avaldub see kurb tõik, et inimene on alles inimeseks saamise teel. Ta on alles pigemini loom kui inimene (ja ta armastus ei erine palju analoogsest tundest looma sees). Ta häbeneb olla inimene. Kaasloominimesed selgitavad talle välja, et armastus on alandav tunne, pole vääriline inimesele või ehk ainult siis, kui ta on teine nimetus saamahimule ja valitsemishimule. Valitsemishimu teise inimese yle või inimeste (altarist surmani kestev) leping yhiselt tungida kallale kõigele võetavale, misjuures partnerid tõotavad leppida teiste vigadega, kui teised lepivad samuti (sõbrad, abielupaarid). Sedagi lepet pidevalt rikutakse. Teistsuguseid pole. Poolinimesed nimelt arvavad inimlikuks ainult neid omadusi, mis inimesel on yhised loomaga ja inimese eritunnuseks peavad nende samade kvaliteetide tugevamust (isegi madu, isegi koer jne). /—/ Nende puudus on lähenemine asjale väljast. “Uus inimene” ei ole olend, kel on teatavad väited, välimus, käitumine. Need on kõik kõrvalised. Uus inimene kasvab seest välja.