Eha Lättemäe
Eha Lättemäest
Lauri Sommer
Räägin natuke yhest omamoodi vanast naisest, kes on mulle praegu vaata et vanaema eest. On hea teada, et on Sinust pool sajandit vanemaid inimesi, kellega saab vahetult juttu ajada ja kirju vahetada ilma, et põlvkondlik kuuluvus või ajaline distants midagi loeksid. Eha Lättemäe on minu jaoks yks näide vaiksest kestmisest. Ta on yle elanud nõukoguliku sotsrealismi aja, kaasa elanud 60ndate luuleuuendusele ja ka 90ndate tulijaile. Eha syndis 1922 Tarvastu vallas, Mõnnastes. Nende maja oli kyla viimane ja väravast välja astudes oli võimalik yhe jalaga seista yhes, teisega teises kylas. Ja samamoodi seisab ta tänagi justkui mitme kultuuri veerel, aga sellest edaspidi. Eha kasvas maalapsena, tegi talutöid, käis metsas ja kuna vanemad olid koolmeistrid ja kodus raamatuid vedelemas, siis luges ka kirjandust. Ennot, Edith Södergrani ja teisi. Esimese luuletuse kirjutas kaheksa aastaselt ning vabavärsis. Kui isa Andres sellest teada sai, juhatas ta tytart tema sõnaga “riimitelu” radadele, kuid see laad ei jäänud pysima. Kuid isaga koos on Eha yhe raamatu siiski teinud – selle nimi on “Kahel häälel” (1981) ja igal lehekyljel käib seal päris huvitav dialoog – isa luuletused yleval, tytre omad all. Teemad on sarnased, vormid ja käsitlus aga erinev. Ning muidugi on kasvukoha kõne Eha luulesse oma vanapärase jälje jätnud – tarvastumurdeliste tekstide laululisus ja lihtsus on midagi sellist, mida Mulgimaal praegu enam pole. Eha on kirjutanud luuletuse, Paistu kiriku kukele ja kodusaunale ning ta on yks väheseid elavaid inimesi, kes mäletab Viljandi rippsilda ajast, kui see veel parun von Mensenkampffile kuulus, Tarvastus rippus ja selle põrand katki oli. Viljandisse toodi see ju juba 1931 aastal ja Eha tuli varsti järele, käis selles linnas keskkoolis. Tartu Ylikooli lõpetas ta 1948 ajaloolasena, kuid poliitilistel põhjustel- isa kuulutati rahvavaenlaseks ja tehti koolist lahti – erialast tööd ei saanud. Elas kultuuriliselt isoleerituna aastaid Mustlas, tegi maatöid, kitkus lina, käis kolhoosis, kyllap rändas natuke siin ja seal. Ja igatses midagi muud. Kuna nõukogude raadio oli igav, siis kruttis oma RET´i-aparaadist välja soome uudised ja nädalaringvaated, ning õppis raadio kaudu ära soome keele. Ta jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste ja tolle kaheksa-aastaselt tehtud luuletuse on kõik ta eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest. See kummaline keelekurv on ta viimases valikkogus “Õhtune jalutuskäik/Iltakävelyllä” (2003) ka välja toodud – yhel lehekyljel on soome originaal seal vastas eesti tõlge, mis mõnes kohas mõjub kuidagi ebalevalt, kohtab soomepärasusi ja paljud kõlaseosed polegi tõlgitavad. Eha poetas jutu sees, et tema meelest on soome keel ka yks eesti keele murre, niiet ta on justkui kahekordselt murdeluuletaja. Võib-olla on selles ametliku kirjakeele vältimises ka omalaadne vaikne protest põhjaeesti keeleruumi kohustuslikkuse ja kirjandusloo kitsarinnalise kambakraatia vastu. Ta toimis eesti kirjanduspildis aastakymneid hämmastavas erakluses, suheldes kirjanikest pisut rohkem ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja on kahtlemata haikumees Lennart Jyrgenson, kelle luulet ta on ka sisseelamisega soomendanud. Kui elulooga jätkata, pikk, pea kahekymne aastane siseemigrantlik maaperiood sai otsa kuuekymnendate lõpul. 1968 ilmus Eha esikkogu “Oma sammude varjust” ja aasta hiljem sai ta tuttavate abiga Tallinnasse sissekirjutuse, ning pisikese raamatukogutöötaja koha. Elas Toompeal yhes kongikeses peaaegu võimatutes tingimustes, kuni Kirjanike Liit, vist Arvo Valtoni ajendusel talle korteri muretses. Ta oli esimese trykiproovi avaldanud Viljandi lehes Tee kommunismile ja seejärel Karjala lehes Punalippu. Kirjandustegelane Gippijev olevat kyll enamust kaastöödest ja kogudest liiga palju parandanud. Kas ka Eha tekste, pole selge. Aga Karjalas oli eesti luulest ysna eraldi elaval Ehal kirjanduslik keskkond, mõttevahetus ja omaksvõtt. Eestis on isegi arvatud, et ta elab Karjalas või on selt pärit. Tundub peaaegu, et teda oleks lihtsam käsitleda soome luule kontekstis, kuhu ta sobiks eakaaslase Eeva-Liisa Manneri ja teiste võrreldava tooniga poetesside hulka. Tema esimene kogu “Uskoon aurinkoon” ilmus 1969. aastal Petroskois ja teine “Poimin marjoja sinisestä metsästä” 75-ndal sealsamas. Ta on karjala luuletajaid palju eesti keelde tõlkinud – nagu tänuks – ning mõne teksti saatus on ysna omapärane. Näiteks leidis nooruke Urmas Alender yhe Matti Mazajevi luuletuse, muutis ja lisas sõnu, ning lisas dadaistliku refrääni, pannes autoriks hoopis Eha. Tulemuseks oli varase Ruja legendaarne progeliku hardrocki pala, “Vana auruvedur”(1972), mida Eha ise tänaseni kuulnud pole. Lugu on lahe, aga Eha meelelaadi suhtes natuke liiga tormakas. Tema ainus eesmärk on sisemine areng, au pole ta kusagilt kerjanud. Ikka on ta otsinud ning kahelnud, kas teda ennast võidakse leida. Isiklikus plaanis ja kultuuriväljal on ta olnud liigagi tagasihoidlik ja sellepärast teavad täna ta nime vähesed. Aga see nimi on teadmist väärt. Kuigi ta hindab näiteks Viivi Luike või Kristiina Ehinit on Eha eesti romantilisest ja ylekiidetud naisluule panteonist kogu aeg eraldi elanud. Nii nagu 80ndatel Ene Mihkelson ja praegu Maarja Kangro, ainult tema eristumine pole nii manifesteeritud. Paisutatud kujundeid ja tundlemist tema tekstidest ei leia. See lyyrika on vaikne, vaatav ja kysiv. Oma parimates tekstides on ta lyhikese ja mõistatusliku luule meister, ning minu arvates on selline ökonoomne ja lihtne stiil kujunenud maal elatud aastatel ja rännakutel. Ta on rännanud nii Eestis, Kesk-Aasias, Kuriilidel, keeles kui iseendas. Tänane nautivalt psyhhedeelne Eesti, kus kanep on kõige tarbitavam mõnuaine ei tea ilmselt, et seitsmekymnendate alguses oli Eha esimesi meie kultuuriinimesi, kes avastasid selle taime loomingulise ja sisevaatlusliku potensiaali. Teadjad leiavad nende kogemuste jälgi mõnede tekstide sisus ja loogikas. Kuid see episood ja vahend pole olnud ta isiksust ja loomingut määravad. Sisemise selguse otsing oli temas ammu enne Huxley lugemist, esimese sigareti rullimist ja joogaharjutusi, ning vaimus rändamine jätkub võimaluste piires ka täna, kui ta kehvakestel jalgadel oma Lastekodu tänava yheksakordse maja pisikeses kodus vanade imeasjade ja kaktuste vahel liigub, raadiot kuulab ning tuba vaiba ja tornidena katvate raamatute hulgast mõne kätte võtab. Endisele otsijale on selline paigale aheldatus kindlasti vaevaks. Käisin tal seal toas kylas ja sain linti hulgakese luuletusi. Need on teated siseajast, mida keegi meist ei tunne. Ja seda omapära on tema juures veel mitmes asjas. Ta elas näiteks vene aja yle ilma vene keelt selgeks õppimata, saades suurema osa infot soome raadiost, lugedes, rännates ja elades nunnalikus kasinuses. Kas kujutate ette sellist elu? Võibolla võtab selle kuidagi kokku tema fraas “Kõikjalt olen läinud jäljetult”. Selle luuletuse algne ajend oli yks Viljandis toimunud võõristav koolikokkutulek, aga nagu heade tekstide puhul ikka, laieneb see lugeja meeles, muutudes justkui yheks budistliku keskmise tee näiteks eesti luules. Ja ma näen tema pealt, et otsimine kestab kogu elu. Aitäh Sulle, Eha.
Valik Eha Lättemäe luuletusi
(ei sisalda murdetekste ning soomekeelseid, milled leiab kogust “Elulugu”)
Oma sammude varjust (1968)
*
Kuu
riputati oksa.
Säält ta sellel õhtul
tuleb paljuteadja irvhammas
rõõmsalt nukralt
oksalt oksale ronib.
Merd joob
pilvisenäolisenagi.
Kuu ajal
kuukella järgi
tulen metsast
Ristteele.
*
Aeg kulub,
pilved liuguvad kuhugi
varjude vaheldudes.
Karedasse rohtu
sygis jätab oma jälje.
“Pääsuke päevalind” (1971)
*
mida ootaksin veel?
Pesad on tyhjad,
Paljaste puude tagant ei tunne metsa.
Homme võib sadada lund.
HÄLLILAUL
Maga nyyd, maga vaid, õhtu on.
Lõod on lennanud ära,
Pääsudki pagesid pakase eest.
Puude lehed on mullaks saanud,
Mullaks kylmunud maas.
Maga, näe und: Päikene paistab,
leevikene on akna taga.
Lume helendus kaugele kannab,
kevade poole valgustab teed.
Vaikselt ootavad puud.
*
Tilluke konn
roosilehe all
enne jaanipäeva, enne õitsemist,
enne kui kõik algab.
VÄRVIMÄNG
Lehed on rohelised, õied punased,
vesi sinine, kuu kollane.
Milline olen mina?
Olen sinipunakollane,
vikerkaare karva.
Panen pöörlema värvideketta –
olen hall,
vihma värvi.
PILTE
lindpilte, lendpilte
inimpilte, mis seisavad kõnnivad
peidavad näod ja taimed,
puid, mis peidavad metsa.
Lehtpuid, lehtpilte
joonistatakse tuulde.
Kuuseoksad läve ees
pyhapäevapuhtal õuel.
*
Punakollane õhtu on vete pääl,
ei ole tuult ega tähti.
Punakollane õhtu on pilvede pääl,
kus päevade päikest nähti.
Ja midagi veel on aegade all.
Ja veellgi on valgust hämaral.
Kui vastan, vastan vaikides,
kui tuled kustuvad majades.
*
Veest eemal
konksu jäi tummaks kala
tiibu kasvatav
sissepoole.
Muda pudenes soomustest
okstesse kyynituvaist.
Puu otsas õunad rippuvad
kuldkalade keskel.
*
Ainult kajakad ja mina
kõnnime neil liivikuil
kui suvi on kasutatud lõpuni
ja meri täis kive.
Lained lahutasid meid rannast.
Oma tiibade varjus
me ei hukku.
*
Mere põhjas on minu maa,
ristteedel mu riik.
Vesi on sygav,
see on peitnud rohkem kui tean.
Kui vaatan seda, ei mäleta,
millal nägin viimati oma nägu.
Ma ei olnud printsess Atlantises,
orjatar olin.
Olen kasvanud kaugele,
nyyd keegi ei ytle,
Kes ma olen siin,
kes ma olen.
KÕIKJALT OLEN LÄINUD
JÄLJETULT
Olin tulnud oma olematu nooruse peole.
Ma ei tundnud kedagi
ea keegi mind.
Kunas oligi jõudnud kuluda sada aastat.
Kõikjalt olen lahkunud
jäljetult.
*
Seda on palju, mille olen unustanud,
aga kui magasin, ma ei olnud veel laps.
Olen tulnud maailma äärde.
See on mu enda peegeldus,
mida näen.
(kajaga lõpp)
Nõnda ma lähen (1973)
*
Nyyd kui olen minemas suure-
neva kirusega, vahel tuleb
meelde: kas ma liigun umbe
oma ruumi nii et kõik tõeline
saab võimatuks. Ja ma ei tea
kas see on kysimus.
*
ta tuleb kohe, suur kiskja, nyyd
kui olen liiga väsinud kartma.
Kylmetan tõusupalavikus, aga
see on alles algus. Märkamatult
vajun õhtusse. Kas tunnen siis
enam kedagi. Ega sedagi, kes
läheneb.
KÕIK NAISED NÄEVAD UNESID
Ma ei osanud koju minna, kal-
mistu nurgal sattusin tyhja kirstu
ymber seisvaile inimestele. Võt-
sin oma surnud ema käest kinni,
astusime päevavalgusest vana
kabeli hämarusse. “Kas ma olen
elanud, “ kysisin, “kas ma olen
yldsegi elanud?” Ma ei mõtlenud
seda, et nyyd kõik oleks nagu
uni. Mina ei ole näinud unesidki.
Ja ema muutus väga mõtlikuks.
*
Mäletan neid hommikuid mis
andsid mulle rändlindude hääled
taevalt – hanede, kurgede, lui-
kede – , kui hallikivine jahe
vaikus laskis neil lennata yle
tiivalööke lugemata. Aastasadu
loevad inimesed, kivid kuluvad,
myyrid murenevad ja keegi ei
peatu kuulama kirikukuke laulu.
*
Siis kui ärevad veel lähevad
liikvele, uhuvad ära määrdunud
lumejäänused, soojad veed su-
latavad keltsa, olen lainete
sädeluses ja kajakate hyydeis.
Keegi ei otsi mind, keegi ei tea
mu nime.
*
Aeg pyrahtab lendu. Katus lan-
geb sisse, seinad vajuvad mu
pääle, plahvatan vabadusse.
Puhtast tulest ma synnin, tead-
mise puu tyvest. Tungin muu-
tuvast ringist hoo tuumasse. Mu
kirgas syda lööb aastatuhan-
deid, taob minule sajad taevad
ja maad. Hingan avarust kuhu
hajub mu tuhk.
Metsamarju mõtsamarju (1974)
*
Oma sammude varjust
usun päikesesse.
Pääsuke päevalind,
nõnda ma lähen.
Korjan marju sinisest metsast –
metsamarju, mõtsamarju.
*
Mu silmad on udused,
võtsin nad veest silla alt.
Siiski nad paistavad kellast läbi.
kuhu aega nad viivad mu?
*
Kogu nädal aeglaselt
sygishalle rohtlaid.
Äkki mäletan kevadet,
muutunud minutite
kirkaid kiireid maastikke.
*
Kasetyvedest ma ei kõnele,
teadsin, mida teadsin.
Suusad udus,
seegi on minust.
Jäljed tuisusse tulevad.
*
Väljas öö kohiseb
kevade poole.
Kaua olen vahtinud
jäätähti.
*
Mu kohmakad silmad kujutlevad
sajutu kuupaiste pidu.
Oma näo kuhugi unustasin.
oi kuidas ootan ärkamist,
Iga prõksatuse
kõrvad kasutaksid ära.
*
Mustas avaruses
kuu selja all
tulikärbseid
*
Sinakad metsad.
Kaja õhus.
Avatud muld.
Tuule kuju
rohus ja juustes.
*
tumerohelisse vette
valgus puhkes,
hämar sära.
Kui oleksin kala.
Kui oleksin veepiisk.
*
Noodas natuke ööd.
Mõrras möödunud aasta.
Oi pilvine öökull
vee vahel!
*
Laugude taga liblikad
kaugele ujuvad,
sinised tiivad
puhtas valguses.
Tundlatega
puutun silmapiiri
*
Puu lainetab mu käte all,
soe, hele,
võõralt tuttav.
See ei kysi, kes olen,
kui valgus on pehmelt umbes
ja tuul ei tea, kuhu läheks.
*
Joonistan ja hajutan kujundeid.
Päike maalis mu seinasse ukse.
Aga võti?
*
Kas ei ole aeg rääkida geomeetriliselt,
kaevata unustatud kujundeid
lume alt, keltsast,
neljamõõtmelisi.
Võrrandist midagi veel puudub,
roheline oks
lõpmatusse.
*
Taeva veerel
vesi kõnnib
tip tap tip tap
sadu kõneleb
kuhu sattusin
Kahel häälel (1981)
*
Talveõhtuti lõuka ees
korjata tuliseid sysi piibu pääle,
vaikselt naerdes endamisi
aimata tähtede eurytmiat.
*
Pääsukesed vidistavad
yle ajaloo.
Nemad ei tea.
Elulugu (1981)
*
On õhtu.
Kõik on vaikne.
Veel loojunud pole
Sätendav, särav päike.
Nagu midagi imelist peaks syndima.
*
Sain teada, ytlesin: päikene.
Kui muutub kõik, põllud on muutumas,
ma kõnnin ununud metsas
juuksed kasvavad jalakaiks
saludes.
Raskesti ööpäevad sajavad,
jalakad saabuvad juustesse,
pihlakad aastaisse.
Õhk aurab muutuvais lehtedes,
need astuvad eemale, kaugele.
Ma puude taha ei tunne,
kas ma kunagi õpingi,
kunagi.
Raskesti ööpäevad sajavad,
jalaka juuksed on vihmased,
juuksed on viimased
käed õhtust alates muutuvad.
Võib rännata ojaga võidu veel.
Ma algan päikese varjust,
synnimärgid ju siin ei loe,
Ega loe.
Raskesti ööpäevad sajavad,
märgid ei mäleta midagi,
alustan päikesest.
*
Läksin väravast välja,
põues hiina siidimaal –
Mu luule, pilguga joonistatud aken.
Kas kordun kunagi.
Vahest unes seesama jõgi.
*
Värav ja kaks oksa.
Kes neid ei näe
kes näeb ei tea
kes oksa hoiab
tyve mõtleb
kes lävel seisab
ukselävel.
Tyved segi
oksad hajali
painutus taha taha taha
alla alla alla
juustes tuule ootus.
Värav ja kaks võtit.
Kes teed ei näe
kes näeb ei tee
kes uksel seisab
luna nõuab
kes lävel seisab
ukse lävel.
Salud segi
lehed eraldi
väravad vabad vabad vabad
yles yles yles
teele tuule läbi.
*
saabusin oma sydame ajal.
Kõik imestasid: mis aeg see on?
Sellast me ei tunne.
Teame kyll Greenwichi aega,
Moskva ja Amsterdami ja mõnda muud.
Mäletad isegi, et Armeenias pidid õiendama kella
Kui olid tulnud tunni võrra päikesele vastu,
Ja Altais veelgi enam.
Kus paikneb su päike?
Kus paikneb su syda?
Vaikisin ja hakkasin mõtlema:
Tõepoolest, kas tulin õigel ajal?
Kas mind võidakse võtta vastu?
*
Kammin liivast
uniseid juukseid.
Lähedal kuu palged
suitsevad.
*
Maja, luugid suletud,
inimnäoks ärkab,
avab silmad,
silmadest lendavad pääsukesed,
rohelised puud vilksti!
roosadeks.
Mäekoll tunneli suhu paisub,
mina vaid naeratan,
kuigi kõrre rabin
kribib mind väikeste nõeltega.
Tuled kasvavad naast,
õhulisi teid tormab mulle vastu,
liuguvad trepid.
Millestki ma ei saa hoida kinni.
Mola Dai, ta ytles, Mola Dai,
kaksi ja kaksi on totta.
Tunnen oma sydame lööke,
kas see jaksab kanda mu päikesesse?
Ikka lõoke laulab.
*
Õhuline päike kihiseb minus.
Laman vaikselt. Suvi kestab,
sandlipuu suits õhtuti.
*
Aeglaselt pildid sulasid.
Kerge taeva ääred
väsisid hämarasse,
punapruun sammas hajus
nagu mõtted muutuvad
sinervaks lumeks
ja mustaks linnuks.
Ja vesi, ja vesi
tumedate okstega.
*
Kui tukun rongivagunis
võin ärgates näha
et keegi on istunud mu kõrvale.
Nagu kord öösel
kui avasin silmad
ja nägin meest seismas toas.
“Kes sa oled,” kysisin
“või kas sa yldsegi oled?”
Puudutasin ta varrukat,
see tundus kare mu käele.
*
Mida teeksin statistika andmetega,
yks ja ainus, harjunud seisma sajus,
vastu pidama pilk maas.
Silmad poolkinni pyyan naeratusega
varjuda vihma eest.
*
Tuulist pimedust toa ja lauda vahel.
Kui vähe valgust mahub mu laternasse.
Õlgede kuldses soojuses seda on –
päikesepaistet.
Õhtune jalutuskäik (2003)
*
Enam ma ei istu aida trepikivil
kui rohi haljendab
Õhtupoolses päikeses.
Kuhu jäi tuttav õu ja puud,
pihlapuud.
Ja must hobune veel mu unes,
punalakaline
talli hämaruses.
*
Kui jõed tulvavad ja kevad avaneb
lained tõstavad koidu yle mägede,
kõigist talvedest tahab ära
seegi, kes läheb teele väikeste tähtedega
ega tea, kui kaugele jõuab,
kuigi vapikilbil on yksainus sõna: edasi!
Olgem realistid,
taotlegem võimatut!
*
Kordki mu ootus puhkes õide,
hingasin selle õietolmu tugevat lõhna.
Kui kollasena säras
hallil õhtupoolikul, võilillena.
Uksed avanesid ja sulgusid
detailsesse maastikku,
inimesi tuli ja läks
nähtamatu kardina taga.
*
Sõbralik
see kiirgav valgusetähn.
Avardun yle toa,
hajun tuule kohinasse.
*
Oksi, oksi õõtsuvaid.
Suves linnupesa,
pesas linnu suvi.
*
Kogu õhtupoole olime
vedanud heina talli pääle.
Ilm haudus, parmud nõelasid
ja viljad olid syvenenud kypsemisse,
juba pöördunud sygise poole.
Ei olnud aega hõljuda pilvede järel,
need alles syndisid.
Siis hobune hakkas kyynituma
rohu järele põllupeenral,
mu must hobune, aga
tiigrikassi ei paistnud kuskil.
Kas aisadki olid kadakast?
*
Äikesevihmaga
lamasime kyynis,
hanguvarre tundmus veel pihkudes.
Juuksed hajusid heintesse,
sõnad segati hämarasse.
Rohelised lehed näitasid
mulle vaid maastikke,
aga algusest pääle tahtsin rohkem –
pääseda kaugele,
söösta tundmatusse,
kaotada ja võita kõik.
*
Nägin maja muutuvat
sujuvalt ja kaunilt,
rõõmus jahiloss suvel.
Kiirelt joonistuvad sambad,
ilmub lamp,
Sygavsinisena, rohelisena, violetina.
Esemed liigahtavad,
mind kistakse kaasa.
*
Kui kõik muutub – ajad ja suhtumised,
millest olen jutustanud unekeelseid jutte,
võib ju neist kõnelda uuesti –
kruusa ja ebakõla keeles, vihma ja varju,
tõtt ja kujutlust – tõsilugu,
muinasjuttu ja juhust,
tulekuid, tulusid, minekuid, väljaminekuid,
merekarbis natuke liiva,
kivikild hõõrub