Eksperimendi hõng
Lauri Sommer
ilmunud 6/2005 Vikerkaares
I
Selle jutu “eksperimendi” mõistemaht puudutab Elu, mitte teadust – need on nagunii servapidi seotud, aga andke mulle loomulikkust, mitte sätitud katse õhkkonda. Alguses on jõu keskendamine, stereotyypide läbinägemine ja tehnilise vilumuse saavutamine, et midagi liikuma saada. Edasised vahendid kujundab teile juba tee. Nagu budistidel: kui õpilane on valmis, ilmub õpetaja. Ja see õpetaja/vallandaja võib olla nii isik, kui unenägu, oomen, paik, hääl, pilt – miski mis teadvuses midagi avab ja mõtte käima lykkab. Siis nihkub selle piir, mis on võimalik ja reaalne. Mis järgneb, on looming – intensiivne, koondatud tegevus ykskõik mis vormis. On ilmuvaid asju, syndmusi, juhusest sõlmuvaid seoseid, paika nihkuvaid ootamatult loomulikke tervikuid. Selle juhtumise algatab sisemine lahtiolek, see on nagu ojakaldalt pea voolu asetamine või taeva vaatlemine, kui hakatakse tajuma ymbritseva lainetust ja avarust, saadakse yhendusse Suure Toimuvaga. Masing kirjutas oma klades “Unenägudest ja elust”: “Elu on ainult yks pidev vastuminek juhtuvale, tegemine ei loe tegemisena /—/ mina ei tee, minuga juhtub”. Sellise lähtega voolavust ja määramatust võikski kutsuda eksperimendi olukorraks. Tiibeti unenäojooga yks harjutus soovitab ennast päeva kestel kujutleda illusoorse unenäotegelasena, kelle keha pole tahke. Samuti pole siis meie isik ja kokkumõeldud identiteedid muud kui meele välja suunatud projektsioonid. Nende moodustumist jälginult ei oska neid enam absoluutsetena võtta. Niimoodi mahenevad jäigad hinnangud maailmale, sest neil pole keset – kui kindlalt yks udupiiskade kogum või valguskiirte sylem ikka midagi otsustada saab. Toimuv pigem läbib teda, annab ta tegevusele loomuliku ja intuitiivselt omaks võetava suuna. Tal on kyll tahe, kuid selle liikumine käib koostoimes vooluga. Kuna mina pole määratud enda, vaid juhtuva poolt, on iga tema välisele kohandamata pretensioon voolu ning sisemist sujuvust takistav. Sinna käib formalism, kuulsusenõue, enesetähtsus, onupojapoliitika, rahulolematus, kadedus, võistlev ja ahnitsev trygimine ja nii edasi. Neid nähtusi võib castanedaliku oma narruse varitsemise kaudu loovalt tööle rakendada, aga yldlevinud kujul on nad loomingu vähibakterid. Ka tulemuse liiga ette ära piiritlemine ja mõtteliste eelduste jäikus kipub tehtavat pigem käsitööks muutma. Et liikuda ja midagi avastada, peab inimeses olema ruumi – nii vaimset avarust kui võimet midagi uut omandada. Eksperimendi võrdkujuks võiks ikka veel olla tuul, kes igal päeval valib veidi teistsuguse tee, et seda maailma paitada, vormida ja näha ja läbida. Tuul ei jää kinni, vaid jätab diskreetseid jälgi. Aga kunstis pakutakse eksperimendi pähe sageli vormi, mis mingil välisel põhjusel intrigeerib või moes on, kuid hiilitakse mööda sisust, eksperimendi põhjusest ja tuumast. Vorm võib ju veidi aega omapäi pysti seista, kui tegija sõbrad ja klaköörid teda tähtsaks lõõritada pyyavad, aga see, kas katsega käidud tee on inimest muutnud, kas ta on selle läbi midagi mõistnud ja leidnud, on ysna selgelt ära tuntav. Eksperiment laiendab tegija ning vastuvõtja meelt olemuslikkuse läbi. Olemuslikkus on avaraim mänguruum. See suund on äraspidine meelelahutusele tavalises mõttes, aga mitte vastandlik, sest vastandeid voolav maailm ei tunne – on yhistki, sest mõlemad nähted ju vallandavad midagi, tekitavad lahedat olemist, vahe on vaimuselguses ja avastuslikkuses. Meelelahutus ilmutab ikka yht ja sedasama passiivse tarbija rahulolu. Muidugi yritab see laiema levialaga meedium end reklaami ja tõsiseltvõetavuse huvides yhtlasi meelelaiendusena näidata. Et: meie viimane kaup on midagi edasiviivat, vajalikku, elusat ja need kõik teised sõnad. Meelelahutus saab seda lihtsameelsete jaoks näidelda ja pakkuda surrogaate neile, kes ei oska või julge Elada oma Elu. Yhel juhul tuhandest võibki popkultuur olla tunnetuslik teeviit, levi ja vaim saavad korra kymnendis juhtumisi kokkuleppele. Aga yldiselt pole tundetööstus veel sellisele tasemele jõudnud, et inimlikkust simuleerida osata. Ykski slogan ei kanna endaga esmast inimlikku avalust, sest ta on kalkuleeritud. Tõelise soojuse ja läheduse kaubastamine oleks ehk hea äriidee, aga see oleks ummiktee inimese kui mõtleva, tundva ja mõistva olendi evolutsiooni seisukohalt. Nende kvaliteetideni on siiani kyynditud läbi kannatustest tulnud mõistmise, ekstaatilise avanemise või rahuleidmise tulemusena ja vaba tahe ning sujuv tegutsemine ongi need, mis inimlikke väärtusi ylepea loovad ja värskendavad. Inimeselt ei saa võtta ära minekut millegi oluliseni ja anda yksnes resultaati – leitul peab olema tee, tõe ja selleni elatud Elu kate. Kõrgema vaimse tasemega katsetaja näeb rohkem võimalusi – kui ta ei jää oma teadmiste imetlemise vangi. Avastused teevad lahti uusi vaimseid Eluruume, milles tulevased saavad viibida, mis neile toeks on. Nägijaid tyssata ei saa ja vastuvõtjaid mitte petta, latti mitte oma võimalustest allapoole lasta on otsija esmane kohustus. Kui keegi ohverdab oma Eluaega selleks, et kogeda, vaadata, kuulata, nuusutada, syya või lugeda midagi tegija poolt maailma saadetut, siis peaks too hoolega jälgima, mida ta levitab ja liikvele laseb. Otsija peab teadma, et teiste Elu raiskamine isikliku egoismi puhangutele on kuritegu. Tal peab olema julgust tunnistada iga oma konventsionaalsust, valet, mõtteloidust ja näha neist kaugemale. Näha oma maailmakogemuse unenäolisust, hinnangute ja tajude tekkemehhanisme, reaktsioonide, harjumuste ja tujude põhjuslikku tingeltangelit ja mitte võtta neid tõsiselt. Mitte lasta end rutiinsetest harjumuspäradest juhtida. Isik oma tujude ja tingituste kuhjaga on põgus pinnavirvendus, mille nukuteaterlikku taidlust otsija hajameelse muigega hetke jälgib ja siis sisemusse edasi läheb. Sealt õpetab meid meie loomus, millelt juhuslikud kihid selguse tulekul maha kooruvad. Eksperimendi hõng algab seest, ta tuleb igayhes olevast kadumatust, on kuristikest tõusev udu, mis mängleb hommikupäikses. Ja liikudes ilmuvad silmapiirile uued mäetipud. See perspektiiv kandub edasi vastuvõtjani, kes näeb talle pakutud teose, selle tolmuta peegli kaudu selgemalt oma Elu, märkab uusi või ununud tahke. Inimene siin ja praegu, kuidas see siiski käib, kuhu ta ulatub? Eksperimendi ivaga kohtumine peaks olema imestus, jahmatus – tõesti, see ongi võimalik! Kuidas ta võis seda väljendada nii puhtalt ja vägevalt! Kuidas ta kyyndis ära tooma seda, millest teised unistadagi ei osanud, kust ta sai selle kindluse ja sihipära? Minu meelest koondab loojate väed kahepoolne vältimatus – inimene saab millegi mõistmiseks ja väljendamiseks valmis ja see asi või nyanss saabki sellel kujul väljenduda ainult tema läbi. Sygavalt isiklik saab mingil puhtuse astmel yldinimlikuks. Mida mõtleb nyyd maailm? Avalikkusel on omad teed ja oma maailma läkitatud teoste saatusest võib looja teada saada vaid pisikese osa. Paljugi jääb välja ytlemata ning kirjutamata, liigub sõnatuna või mõelduna – olles siiski olemas. Teised otsijad vaatlevad looja mõistmiseks tema kvaliteete: mis temas on teisiti, inimlikum, haardekam, intensiivsem, kui teistel. Ärge häbenege yksteiselt selguse õppimist. Kõik loojad on killud suures vitraažis – erineb kyll see, kuipalju valgust kellestki läbi pääseb – ja nende looming on inimesi ja keskkondi ergastav, puhastav ja korrigeeriv vaimne struktuur. Leitu settib sellesse võrgustikku mõttelise täienduse ja hingepidemena. Õigel otsijal on aega – yle oma varju ei hyppa ja rabelemine annab põgusama tulemuse. Eesti keeles on see nii ka psyhholoogiliselt – seotud on aeg ja aeglus, pikaldane toimimine on sujuvam ja loomulikum. Nii, aegamisi tegutsedes leitakse oma tiksumisega siseaeg, mille ainus kell on igayhe tunnetus. Keset asjatut myra, ylekordamist ja eputamist oskab otsija vaikida ja ära oodata. Ja vakatanule avaneb rohkem. Yhel pidevuse hetkel hakkad siis kõigesse suhtuma kui eksperimenti ega arva, et see peaks tingimata pidevalt õnnestuma, tulu või kuulsust tooma. Need märksõnad on hinnangud, milleta olemine tähendab juba iseenesest olulist vabadust. Katseline Elu on lihtsalt ainus võimalus mõista midagi enda ymber ja endas, ning Sa proovid lorutamata ja punnitamata teha oma parima siin, selles keskkonnas, nende vahenditega. Tulemus ei pea olema “kunstiline” ega kuidagi väljendatud. Kuigi kipume teiste tegevuse eksperimentaalsuse yle otsustama nende tööde, tegude või millegi muu järgi, mis meile kätte paistab, natuke normeerima tegelikult, on nähtuse lähe siiski sygavamal ja meie vaid aimame ta liigutusi. Loeb see, kui ärkvel on inimene kõigis oma tegevustes, kui vastuvõtlik ja taipaja, kui sujuv kaaskujundaja sellele, mis tema läbi võiks väljenduda. Sihiks on ikkagi vaimu laiendamine ja avatus maailmale. Eksperimendi suund on sisemine kooskõla enda ja teis(t)e inimes(t)ega (osadus), keskkonnaga (empaatia, kohastumine, symbioos) ja seeläbi maailmaga (katse jagada oma Elu selgemaid hetki nendega, keda need võiksid aidata). Vähemat kui terviklikkust ei tasugi sihtida.
II
Selle teemaga seondub muidugi hulk kysimusi. Näiteks: 1) Kuidas pysida eksperimendi olukorras keskkonnas, mis seda ei soosi? Eksperimentaalse suuna kaotavad inimesed kyllap kahel peapõhjusel. A) Jah, tihti keskkond ei soosi sellist syvenemist, mis otsest kasu justkui ei too. Kimbutavad rahamured, pere vajadused ja nõudmised, lärmakas ymbrus, tõmblemine väga paljude näiliselt erinevate ja kontsentratsiooni katkestavate tegevuste vahel, “targemate sõprade” või autoriteetide ambivalentne kriitika, oodatud tunnustuseta kibestumine, “tänapäev ei mõista mind”, “mis siin enam proovida, kõik on juba ära tehtud” jne. Pole muud rohtu, kui kindlameelsus (paistkugi see kõrvalt siis isepäisusena), tunne, et elava inimesena võime lõpuni leida ja muutuda ning et väljendusvorme ja materjali on kyllalt. Maailmade täisi. Rohkem, kui yhe eluga läbi proovidagi jõuaks. Seepärast peab valikutel olema suund – tuleks yritada tegelda omase ja avardavaga. Vaba tahe loeb palju ja tegemine ise annab jõudu minna edasi. Ykskõik kui pisikeste sammude haaval, loovisik jääb teele. Isegi “läbikukkumine” tähendab ju vaid seda, et ollakse ikka ja aina katsetuslikus faasis – tehtagu aga edasi – looja sisemisi leidmisi ei peagi väljast mõõdetama – rajal pysinud otsija ei pruugi kingiks saada subjektiivset-klannilist tuntust või professionaali tiitlit, aga saab tegusa Elu. Meie saame teha oma parima ja rohkemat nõuda on katteta ambitsioon ja enesepiitsutamine.
B) etableerumine – tunnustus, kergem materjaalne olukord, “publiku nõudmine” kui mingi kindlalt piiritletud asi, soov “taset” säilitada ja auditooriumi turvalise kaubamärgina tegutsedes hoida või kunstipäraste efektidega “yllatada”, tunne, et saavutatud on juba palju, et midagi pole enam tõestada. Rohi on sama, aga positsioonist tulenevate erijoontega. Ka igasugune edu on avaramast perspektiivist vaadates unenäoline ja tihti vangistav ollus. Läbi aegade on eredamad loomeisikud (ehk loomikud nagu Liska ytleb) osanud oma loometeel ikka “alguses pysida”, alustada maailma tundmaõppimist aina uuesti, näha avastuslikkuse võimalusi mitte oma eelneva loomingu ja selle kultuuriliste tulemite kontekstis, vaid yldisemalt, vulgaar-tingivast seoseloogikast yle ulatuvalt, näha maailma tulvavat avaliolekut, seda, et yhest Elust ei saagi piisata lõputu väljendamiseks, et teid on eakalgi katsetajal valida pigem liiga palju kui vähe – syvenemine ning ärkvelolek annavad kätte palju võimalikkusi – oma sisemusele saab truuks jääda ka näilise endakorduse kaudu, kui selles on suund millegi uue avamisele, ning rutiinse suhtumisega teostatud varasemast erinev vorm on pigem tagasiminek. Looja ei pea kinni pidama mingitest dogmadest, voolavuses pole termineid. Nimetu vormumine meis käib väljaspool kommentaare, on tulvanud inimtegevuse aastatuhandeid ja jätkub siis, kui meie fyysilised kehad enam ei liiguta. Aga siis tuksatab kusagil veel selgeimate vaim.
2) Millistest inimlikest kvaliteetidest eksperimentaalsus toitub?
Armastusest tee ja kõige olulise vastu, millega meil on võimalus seal kohtuda – seda syvenenud hetkeks oma meeles hoida või käega puudutada. Sel lähedusel looja ja loodava vahel on inimlikus mõttes kestev väärtus. Samas pole sel mingeid normatiivseid ilmumisvorme – seal, kus seda kindla peale näidata pyytakse, läheneb sentimentalism või camp ja asi mõjub “näete kui hea/tubli/tark ma olen” stiilis plusspunktide kogumisena. Tekib kysimus, kas enda ja kõiksuse ees ikka on võimalik näidelda. Aga kus see yhtekuuluvus sisaldub, seal kumab ta läbi iga vormi ja ajastu. Selles puutes segunevad hoidja ja hoitu võlutuna, liidavad oma essentsid ja moodustavad midagi ootamatut ja samas loomulikku. Midagi, mis teistel nende ruumides kergemalt hingata laseb.
3) Millised võivad olla eksperimenteerimise tagajärjed, võlud ja ohud? Eksperimenteerimise mõju katsetaja elule siin ja täna?
Alguses kaasnevad eksperimentidega enamasti raskused, sest meie tavaline keskkond – vanemad oma eelduste, ettehoolde ja nõudmistega ning paikapandud õppekavadega koolid yldiselt ei soosi eksperimentaalsust laiemas mõttes. Ollakse kyll nõus, et “lapsed on andekad” ja et kunstiklassis võib igasugu asju kokku mäkerdada, aga see pranokkimine ei taga yldiselt korralikku karjääri ja sotsiaalselt turvalist elukäiku, nii et rakenduslikkus, konkurentsivõime ja edusuund kipuvad domineerima. Väljaspool kooli on klannid ja kontrakultuur sageli samuti eelarvamustest pimestatud. Mingite nähtuste kangekaelsele eitusele ja millegi teistsuguse suhtes yles näidatavale negativismile toetumine on päris sarnane virisevate pensionäride vaateviisile. Krooniline eitus ja laiatarbeline “alternatiivsus” suleb inimese eest pikapeale selle päevapoolse kylje ja vabaduse, mille saavutamiseks ta vangistavaid nähteid eitama asus. Edukultuse ja yhese rakenduslikkuse, oma seltskonnakillu teistest paremaks pidamise ning kyynilise eituse tulemuseks on, et paljud inimesed ei ela oma loomupära järgi. Ei saa või ei taha oma eripära põhiylesandena tõeks teha. Kuigi võiksid – ka siin. Äärepealse asendi ja kirju ajaloolise saatusega väikerahvana peaks eestlastel oma kiiks niiöelda sygavalt geenides olema. Milleks siis teha kaasa monstrumriikide meedia liigutusi ja ahvida meile sobimatuid kultuurimudeleid? Kärbunud ajalootundega heaoluyhiskonna pehmest pinnast võrsuvad tihti verevaesed ja tyhises nokitsevad teosed. Nende põhjaks on uimasevõitu pyyd olla huvitav ja myygikas ning teatav tundetus maailma suhtes, võimetus mõista neid pisutki teistsuguseid nähtusi, millega teel kohtutakse. On ju ka enesekyllaseid, nyrimeelsest mõtlemisest tulenevaid, endasse suubuvaid katseid, mille meetodid ei muutu ega kujune. Ja mugavale oma naba põrnitsejale, hindajale ja manipuleerijale olemuslikud asjad ei avane. Eksperimentaatori ohte ja raskusi kogenud loomus liigub endatundmise suunas, kapseldumist vältides – proovides maailmalt pidevalt korrigeerivat tagasisidet saada. Eksperimendis sisaldub ettearvamatus. Me ei tea, “mis saab”, kõik on alles moodustumisel, kui me ise uskuda julgeme ja rumalaid piire ei tõmba, nihkub tõelus edasi ka meie meele abiga, ootamatud väljakutsed võivad tõusta siiski, kui oleme eelmistest kurnatud, ega suuda neile mõnikord väärikalt vastata, võib tekkida luuserluse-kahtlusi ja sellist, aga kui rasket ja keerulist me ka ei kogeks, ometi on selles kõiges midagi olemuslikku, Elulist. Elu ise on justkui võimatuse piiril võbelev leek, endale teed valgustav katse. Kuidas on olla siin maailmas kylas sellel isemoodi inimkujul, mille moodustumist ja võimalusi me vaid veidike mõistame ja vahel oskame ta liikumiste yle imestada ja tänulikud olla, kohata seda, toda ja kolmatki? Jääge otsivale rajale ja saage tervikuks.