Jutte kogust “Tokyo-Montana ekspress”

y-tega jutud tõlkinud Lauri Sommer
ü-dega jutud tõlkinud Kairi Kliimand, toimetanud LS

 

Väikseim teadaolev lumetorm
Väikseim teadaolev lumetorm leidis aset tunni aja eest minu aias. See koosnes umbes kahest helbest. Ootasin, et neid tuleb veel, aga see oli kõik. Kogu torm koosnes kõigest kahest helbest.  See langes alla umbes nagu Laureli ja Hardy liigutav perselikukkumine, keda need kaks helvest õigupoolest meenutasidki. Laurel ja Hardy oleks nagu lumehelvesteks muudetud ja maailma pisimat lumetormi esitama pandud. Tundus, et kahel helbel läks taevast alla tulemisega tykk aega, näod tordised, agooniliselt koomilistes katsetes säilitada väärikust, mida maailm neilt võtta tahtis, maailm, mis oli harjunud suuremate lumetormidega, ning võis kergesti irvitada kahehelbelise tormi yle. Kui nad olid selle talve teistest lumetormidest jäänud lumme koomiliselt maandunud, oli aeg, mil vaatasin taeva poole lisalund oodates ja taipasin siis, et kaks lumehelvest olid täielik lumetorm iseendas nagu Laurel ja Hardy. Läksin välja ja proovisin neid leida. Mulle meeldis nende endaksjäämise julgus kõige selle keskel. Neid otsides nuputasin ma viise, kuidas neid kylmkappi toimetada, kus neil oleks mugav ja kus nad pälviksid kogu tähelepanu, imetluse ja akolaadid, mis nad nii kaunilt ära olid teeninud.  Kas olete kunagi proovinud leida kaht lumehelvest talvisel maastikul, mis on kuid lume all olnud? Läksin umbes sinna kanti, kuhu nad olid maandunud. Otsisin kaht lumehelvest biljonite hulgast. Ja lisaks võis neile ka peale astuda, mis poleks hea olnud. Varsti sain aru, kui lootusetu see oli ja jätsin järele. Maailma väikseim lumetorm oli igaveseks kaotsis. Selle kõigest muust eristamiseks polnud mingit võimalust. Mulle meeldib mõelda et nende kahe lumehelbe eriline julgus elab kuidagi edasi meie maailmas, kus sellistest asjadest just alati lugu ei peeta. Läksin tagasi majja, jättes Laureli ja Hardy kadununa lumme.

 

Talvevaheaeg
Linna sõites on hauad muutunud pulbrist tuuleks ja keerlevad me ees õrnalt üle tee, aga siin pole midagi karta. See on tüüpiline Montana talvepäev, mis möödub kalmistust, mille ainsaks tähiseks on lumest välja turritavad plastmassist kunstlillede kimbud. See on moodne surnuaed ilma hauakivide ja ristideta. Kuna see on kavandatud asjalikult nagu külmutuskapp, on maasse kinnitatud lamedad metallist hauatähised, nii et ainsaks tõendiks haudade olemasolust on plastmasslilled ja pulbertuul, mis haudu minema puhub ja maanteed hellitab. Mägedest alla laskunud tuul on hauad pühalikest kinnistest valla päästnud.
Mööda sõites tundub, et kalmud peaaegu vallatlevad, õnnelikud, et vabanesid oma ankrutest, sadamatest, sõidugraafikutest ja tummaksjäänud lastist.
Sel talvepäeval on kalmud vabad, õnnelikud.

 

Valgus Tastee-Freezis
Paari nädala eest nägin Tastee-Freezis valgust ja sellest ajast olen muudkui selle peale mõelnud. Tastee-Freez on juba oktoobri lõpust suletud olnud.
Praegu on märtsi algus.
See jääb suletuks suve alguseni, umbes juunini. Olen vaid korra suvise taasavamise ajal siin olnud, see oli aastaid tagasi ja mul oli tollel ajal palju tegemist, nii et ma ei mäleta täpselt, kuna nad lahti tegid.
Võib-olla avavad nad juba maikuus või isegi varem.
Ma ei tea.
Aga selles olen kindel, et kuni eelmise aasta oktoobrini sulgesid nad alati kohe pärast tööpüha, mis andis mulle märku, et Montana suvi läheneb rutakalt lõpule siin, kus kevad, suvi ja sügis nii üürikesed ja talv nii lõpmata pikk on.
Nad pakuvad häid hamburgereid, Big Tee burgereid, maitsvaid sibularõngaid ja viiekümne erineva maitsega piimakokteile. Sa võisid iga päev eri piimakokteili juua ja nii peaaegu kaks kuud nagu Montana suve mööda saata enne, kui näiteks Punase Roosiga jälle otsast alustama pidid. See on üks maitsetest, või kui sa ei tahtnud Punase Roosiga alustada, siis võisid proovida Rohutirtsu kokteili. Ma ei tee nalja.
Igatahes, Tastee-Freez pandi tavaliselt septembri alguses kinni ja mingil kummalisel põhjusel tegi see mind alati kurvaks. Ma jään üha vanemaks. Mu elust on kadunud järjekordne suvi, mille uksel on silt “Suletud”.
…Ei ühtegi Big Tee burgerit enam ega seitsmesaja erineva piimakokteili võimalust…
Kui neile mõne aja pärast selgeks sai, milline innukas piimakokteilide austaja sa oled, võisid nad sinu jaoks erinevaid maitseid kokku segada ja nõnda pea piiramatult piimakokteilide uusi silmapiire avada, mis sinu esimest Punase Roosi-Rohutirtsu kokteilist välja sirutuvad.
Alati, kui ma külmade talvekuude ajal sealt möödun, on Tastee-Freez suletud ja öösiti pime. See tähendab seni, kuni ma paar nädalat tagasi mööda sõites seal tuld põlemas nägin.
Keegi oli Tastee-Freezis. Oh, mõtlesin ma, äkki teevad nad sel aastal varem lahti, juba veebruaris ega ootagi mingi juunipäevani. See oli kosutav mõte. Justkui suve varane tulek siia lumisesse Montanasse. Kui ma järgmisel päeval mööda sõitsin, oli uksel ikkagi silt “Suletud” ja tol ööl oli Tastee-Freez jällegi pime ning nõnda on see jäänudki. See on päris kindlasti kinni ja arvatavasti ei avata seda enne, kui saabub mai või juuni või ma ei tea kuna, aga ilmselgelt mitte sellel talvel.
Võib-olla vaatas öösel seal olnud inimene varusid üle, järgmise suve piimakokteilide jaoks või…kes teab, miks peaks keegi oktoobri lõpust saati suletud Tastee-Freezis keset ööd tule põlema panema? Aga ma mõtlen sellest edasi, mitte nii väga, mida seal tehti, vaid sellest, et Tastee-Freezis põles mitu kuud enne avamist tuli. Mõnikord, kui inimesed vestlevad minuga väga tähtsatel teemadel nagu president Carter või Panama kanal, ja arvavad, et ma neid kuulan, siis tegelikult mõtlen ma valgusele Tastee-Freezis.

 

Kõik inimesed keda ma ei kohand
ja paigad kus ma ei käind
“Mul on lyhike elujoon,” ytleb ta. “Kurat kyll.”
Me lamame koos lina all. Hommik on käes.
Ta vaatab oma kätt. Ta on 23: brynett.
Ta vaatab väga hoolikalt oma kätt.
“Kurat kyll.”