Mõned Georg Trakli tekstid

Unelus
Armunud lähevad piki
lõhnadest tulvil hekke.
Õhtul tulevad hämarduvalt tänavalt
rõõmsad kylalised.
Mõtlik kastan kõrtsiaias.
Rõsked kellad on vaikinud.
Oja kaldal laulab yks burš
– pimedust otsiv tuli –
Sinav vaikus ja kannatlikkus,
kui õitseb kõik.
Andku öö leebet vaprust
ka kodumaatutele,
põhjatu pimedus,
kuldne tund veinis

 

Õhtu Lansis
Rännak läbi loojuva suve
kolletand viljavihkudest mööda. Lubjatud võlvide all
kus pääsuke sisse ja välja lendas, jõime hõõgveini.

Ilus: nukker meel ja purpurne naer.
Õhtu ja haljuse tumedad hõngud
jahutavad puhangutena me kuumavaid laupu.

Hõbedased veed voolavad yle metsaastmete,
öö ja yks sõnatu unustud elu.
Sõber; lehti täis sillad teel kylla.

 

Itkulaul
Mu arm, kes kihistab roheliste lillede vahelt
mängib kuuvalgeis aedades –
mis kyll helgib seal jugapuuhekkide taga!
Kuldne suu mis mu huuli riivab
ja need helahtavad nagu tähed
Kidroni oja kohal.
Kuid tähiskelud vajuvad silmapiiri taha,
metsikud ja öeldamatud tantsud.
Oh mu lemmik,
Su granaatõuna taolised huuled
saavad kypseks mu kristalse sedre suudmel.
Rahusalt lasub meil
lauskmaa kuldne vaikus.
Taeva poole aurab
Heroodese mõrvatud
laste veri.

 

Allakäik
Õhtul, kui kellad kaiguvad rahu,
jälgin lindude paeluvaid lende
kes pikis ridades vagade palveränduritena
sygise selgesse kaugusse kaovad.

Uidates läbi ööseks suletud aia
unistan nende heledast nõtkusest.
Vaevu märgates mööduvaid tunde
järgnen parvede lennule pealpool pilvi.

Languse aimusest saab kylmavärin.
Musträstas kaebleb raagus okstes.
Roostes võredel väänleb punane viinapuu.

Ja nagu kahvatute laste surmatantsus
ymber kaevu tumedate äärte mis tulevat taiband
longuvad tuule käes kylmavõet sinised astrid.

 

Detsember (2.vers)
Õhtul sõitsid komejandid läbi metsa
kummaliste vankrite ja väikeste mustade hobustega.
Pilvisse paistab olevat takerdund
kuldne äke.
Tumedale taustale on maalitud kylad.

Punane tuul pillutab musti ja kylmi palakaid.
Koer mädaneb, põõsastes purpurne suits.
Läbi kollase pilliroo voolab õudus.
Mööda kalmistut libiseb pehmelt matuserong.

Lähedal hajub hallusse vanamehe hytt.
Tiigis helgib vanade aarete kuma;
talumehed istuvad kõrtsilaua taha veini võtma.

Poiss ujub häbelikult naise kylje alla.
Leebe ja tume munk hajub pimedusse.
Kahvatu puu on magaja preester.-

 

Poolpõrgu
Sygiseste myyride äärest otsivad varjud
laulvast kullast kinku,
õhtupilvede karja
kuivanud mägivahtrate rahus.
See aeg uhkab tõmmumaid pisaraid,
needust, kui ulmaja syda
tulvab yle loojangu purpursest kumast
tossava linna tusast;
Kalmistult jääb kuldne kylmus
võõra teelise kannule
nagu järgneks talle salamisi yks leebe laip.
Madalalt kumiseb kivine hoone;
orbude varjupaik, tume haigla,
kanalil punane laev.
Ulmates tõusvad ja vajuvad pimedas
mädanud mehed
ja mustjaist väravaist
tulevad inglite kylmad laubad;
sinivallas laulavad emad surnuile.
Läbi nende pikkade juuste
veereb punane ratas, maa lõputu piina
tiirlev päev.

Tarbetu majakraam vedeleb
kõledais tubades, patuse lapsepõlve
luised sõrmed otsivad sinas käsikaudu muinasjutte,
paks rott närib ust ja kirstu,
lumises vaikuses
paadub yks syda.
Nälja purpurneeduste
järelkajad roiskuvas pimedas,
luiskeloo mustad torked,
nagu kõmataks kinni vaskine värav.

 

Õudus
Nägin, et läbi ma tyhjadest tubadest läksin.
Tähed hullunult tantsisid sinisel foonil
Ja väljas ulusid valjusti hundid
Ja puulatvu metsikult sakutas tuul.

Kuid äkitselt: vaikus! Palaviku umbne tuli
myrgiseid õisi läkitab õitsema minu suule
ja võsast kui vanast haavast
langeb aina kahvatuma kaste verd.

Peegli reetliku tyhjuse
ähmast kogub end aegamisi
õudsynge nägu: Kain!

Sameteesriided sahisevad väga tasa
Läbi akna tyhjusse kaeb kuu,
siin oma mõrvariga olen kahekesi.

 

***
On yks vaip, millel kuhtub kannatav maastik,
võib-olla Geneetsaret, väike paat tormis,
piksepilvedest sajab kuldseid asju,
õrna inimest valdab hullus.
Iidsed veed kurisevad sinist naeru.
Vahel avaneb tume šaht.
Seestunud kaevad end kylmade metallide peeglis.
Hõõguvaile plaatidele sajab veretilku
ja mustas öös mureneb yks nägu.
Synges keldris lällavad lipud.
Muud on kui linnulend
võllate kohal, vareste salajad ended.
Lõikeheina kaovad vaskselt hiilivad sammud,
viirukipatjadel yks vallatu ja velbas muie.
Suure Reede lapsed seisavad pimedaina tarade juures,
peegeldudes kõdukraami täis tumedas rentsleis
ja inglid lähvad läbi valgete silmade,
kuldne lunastus laugudelt tumedalt kumamas.

 

Sebastian ulmas
1
Kuuvalgel kandis ema lapsukest,
pähklipuu ja iidse leedri varjus,
purjus moonimahlast, rästa itk;
ja vaikses kaastundes kummardus akna pimedas ta yle

yks habemik nägu; ja isade vana majakraam
oli laokil; arm ja sygise ulm.

Niisiis aasta pime päev, nukker lapsepõlv,
kus poiss läks tasa alla kõledate vete äärde,
hõbekalade manu, rahu ja nägu;
kui ta kiviselt lõhkuva musta hobuse kapjade alla viskus
tõusis öö hallusest tema yle ta täht;

Või kui ta sygisõhtul, käsi ema kylmetavas käes
läbi Pyha Peetri kalmistu läks,
yks õrn koolnu lamas vagusi kambri pimedas
ja tõstis ta yle oma jahedad laud.

Kuid tema oli väike lind raagus okstel,
aeglased kellad hilja novembris,
isa rahu, kui too unes
hämarduvat keerdtreppi pidi laskus.

2
Hingerahu. Yksildane talveõhtu.
Karjuste tumedad kujud vana tiigi man;
lapsuke õlghytis; kui tasa
vajus musta palavikku see nägu.
Pyha öö.

Või kui ta isa karmist käest hoides
ronis yles pilvisele Kolgata mäele
ja hämarduvais kaljuorvades
läks läbi oma loo inimese sinine kuju,
haavast ta sydame all voolas purpurset verd.
Kui tasa kerkis rist pimedasse hinge.

Arm; kui mustis kolkades lumi sulas,
yks sinine puhang lipsas lõbusalt läbi vana leedri,
sarapuu varjuvõlvide all;
ja poisile ilmus tasapisi ta terve ingel.
Rõõm; jahedais tubades kõlab õhtusonaat,
pruunil sarikal
ronis hõbekookonist sinine liblik.

Ennäe surma ligidust. Kivimyyrist
kummardus kollane pea, vaigistas lapse
kui tolles märtsis kahanes kuu.

3
Õhetavad nartsissid öö hauakambris
ja tähtede hõbehääled,
nii et must hullus värinal magaja kulmudelt lahtus.

Kui rahulik on minek sinise jõe äärde
mõtteis ununu, seal haljas võras
loitsis musträstas allakäiku yhele võõrale.

Või kui ta rauga luisest käest hoides
õhtul linnamyyri varemete juurde läks
ja too kandis musta mantli sees õhetavat lapsukest,
sarapuu varjus heiastus kurjuse vaim.

Ettevaatlikult mööda suve rohelist treppi. Kui tasa
määndus aed sygise pruuni rahhu.
Vana leedripuu lõhn ja kurbus,
kui ingli hõbehääl Sebastiani varjus hukkus.