“Mustjõel”
Juhan Jaik
Võrumaa jutt
Päevaleht 24./25. 10.1921
Mäletan veel selgesti noid aegu ja noid lätlasi, kes siis Jaapani sõja ajal ja enne, kui Sõmerpalu, Nursi ja Kärgula mõisatel olid Mustajõe ümbruses suured metsad ja Luhametsagi, kus nüüd juba jõukad, nägusad talud asuvad, oli veel puutumata ürgmets, sõitnud igal kevadel enne Mustajõe suurvett lähemasse raudteejaama, kelledest äkki ühel päeval kubisend kõik jõeäärsed talud. Tulid nood lätlased sinna, sest ülalnimetet metsi lõigati siis terved aastad otsa ja talumehed, ahnitsedes raha, vedasid Mustajõe kaldale sügavatest soodest ja metsadest, sügavate lumihangede, tihedate põõsaste ja kõrgete kändude vahelt vookleval, kõveral hädateel, vaevates hobuseid ja ennast, murdes regesid ja looki, murdes aisu ja puruks rebides roomi ja pastlapaelu ning kaotades lumme saapaid, vedasid nad Mustajõe kaldale pikad punased pedajakehad, jämedad kui tõrred, pikad, sirged kui püss, kuused, kõik seest ja südamest saiana valged, mis sada ehk rohkemgi aastat seisnud seal sool püsti kirikutornidena, kuhu käisid Virukolga salakütid salajahile, tappes sool suuri, hargsarvelisi põtru, metssikku ja kitsi, pidades tihti metsavahtidega tulevahetust ja kakeldes saagi pärast nugadega. Ikka lagedamaks lõiguti nood metsad ja seal elutsevate metsloomade hulk jäi kord-korralt väiksemaks. Põgenesid põdrad metsast, kus alati kajas kirves ja helises saelaul, põgenesid edasi üles vastu Mustajõe voolu suurde Vaabina metsa ja sealt edasi suurtesse Kautsi ning Mõniste metsadesse. Veeti jõe äärde sirged palgid, kuna metsakännud, oksad ja ladvad jäid suveks metsasulaste koristada. Ja nii mõnigi talumees, kes enne tuttavate metsade suurusest ja vägevusest rõõmu tundis, sai kurvaks, raputas endamisi pead, ega ütelnud, mis ütlema pidi, sest seaduse ja mõisniku võim oli kõva.
Aga enne suurvett jõudsid kohale lätlased. Veeti siis veel kohale koormad sirgeid roovikuid ja suured pikad kasevitsad, mis põletati tulel pehmeks ja paenduvaks kui köis. Tõmmati aluspalkidel kõrvuti nii umbes 8 palki, seoti alla ja peale ristamisi roovikas. Nii tehti ja said valmis üksikud parvetükid, mis seoti üksteise sappa, nagu need kolmerublalised hobused, mida setud ostsid sügisel laatadelt Setumaa nahavabriku jaoks. Ja sai nii igal kevadel suurvee ajaks pikk palgiparv, mis, kui suurvesi juba lubas pääseda alt Piisi ja Suuresilla, Mustajõel pärivett lõuna poole liikuma hakkas. Venis too kui merimadu ikka allapoole, peal kisendavad lätlased pikkade hangudega, karjudes omakeeli ja hoides parve jooksmast vastu kõrget perve ehk madalikule. Venis too parv nii välja Tsooru vallast, alt Kikkaküla ja mööda Kõrgepalu mõisast, mööda Vana-Roosa kirikust, vahelt Varstu ja Alaküla venis Mõnistesse. Venis sinna, kus Vaidva jõgi ühendab end Mustajõega, venis alt kitsaroopalise raudteesilla kuni sinna paika, kus Mustjõgi ühinedes Koiva jõega sünnitab suure võrengu. Seal juba Lätimaa ja Koivajõgi ja parv liikus mööda Volmarist ja Võnnust, kuni jõudis mere veerde, kus ootasid igasugused juudid praamidega, milledes saatsid palke väljamaale.
Nii käisid lätlased igal aastal sealpool ja igal aastal ja igal aastal nad olid ühtemoodi metsikud, katsusid varastada hobuseid ja muud varandust. Jahmatasid inimesed, nähes neid kaugelt tulnuid, kellel nähtavasti ei olnud Jumalat taevas ja kes ei kartnud põrgut. Jõid nad kroonu monopoli ees ja kõrtsis iga päev ja purjustena tungisid koolimajja, hirmutades lapsi ja pannes värisema arga õpetajat. Jõid piiritust kui vett ja vandusid oma keeli. Ja kui monopol sai tühjaks, ähvardasid põletada maja maha, ning õnnetu viinamüüja käis palumas peremehi jumala keeli, et too sõidaks 45 versta kaugusse Valka viina järele, aga ei tahtnud minna keegi, sest ei olnud veel vankriteed, ega enam reeteed. Nägid inimesed, et iga lätlane palju rohkem joob, kui valla kuulsamad joodikud Oja või Uba seda tegid, sest need olid kõik hukkaläind Riia ja muude Lätimaa paikade vanderid ja kaabakad, kes tulid teenima parvel rubla ja poolteist päevas. – Naised kartsid käia siis maanteel ja mööda kõrtsist või monopolist, sest lätlased tikkusid kallale, rääkides oma keeli kes teab missuguseid roppusi. Ei usaldanud naised käia muidu maanteel, kui hoides suurrätiku all väikest kirvest või sõnnikuharki, millega kaitsta end lätlaste kui marupenide eest.
Aga Mustjõgi on seal kohal kitsas ja vahel kippus suurvesi ruttu kahanema. Siis pidid lätlased omale kohalikest elanikest päevatöölisi abiks palkama, kes aitaks parve kuni Koivasuhu. Aga hirmusid ära inimesed, sest ei läind päeva mööda, millal ei löönd lätlased teineteisele noahaavu, tõukand teineteist jää tükke vahele, ega löönd nägu ja nina rusikaga veriseks. Mõni katsuski olla mõnda päeva, aga ei kannatanud välja elu lätlaste keskel, ennem jäägu raha nägemata ja saamata.
Noide lätlastega juhtus ühel kevadel seal kuri lugu, mis ajas inimesed hirmule lähedal ja kaugel. Aeg oli niikuinii hirmus: mustadsajad ja karistussalgad hulkund maal ringi, tappes inimesi teeäärde kui vareseid.
Tuli too nii, et lätlased täisjoonult tahtsid olla kuulmata ropud ja ei häbenenud teel vägisi naiste kallale kippumast. Vanad naised nägid selles viimsepäeva märki, kuna tüdrukud tõotasid külapoistele ennem surra, kui ühtegi joomarit-lätlast sallida. Ei näinud tüdrukud lätlaste sealviibimise ajal üht rahulist und ja tütarde ilmsüütuse kaitsemine oli perekonnal söögilauas kõneaineks. Toodi kaitseriistadeks tuppa vikatid ning külapoisid arutasid küsimust, kuidas kaitseda naisi rüütellikult. Aga oli siis seal Kõrgepalu pool üks rätsep, kes pugend mustasaja ja mässu järel maale ja elas tasa kui rott. Ligi oli tal naine, või nagu naabrinaised olid kindlaks teinud, armuke. Too olla olnud õige jõhker naine, sõimand rätsepat vihatujus väga rumalalt. Oli ka kaunis vana ju ja viina armastas juua rätsepa seltsis ning üksi.
Too naine tuli mööda kõrtsist, kus märatsesid lätlased. Kisendasid läbi akna ja jooksid maanteele, nähes naist. Katsusid kõnelda kaugelt, sest eesti naised ei laskvat lähedale, pistvat jooksu. Aga too naine oli sootuks teine – naerab lätlasele vastu ja lätikeelse jutu peale vastab venekeeli. Ja lätlastel venekeel sula. Teretas lätlane naist käega, kui vana tuttavat. Järgmisel silmapilgul kobas juba naise kaenlaalust ja riideid, et kas ta ka lätlaste vastu sõjariista kaasas ei kanna. Siis naise ümbert kinni ning talutas kõrtsi kui suguõe.
Kõrts oli täis rahvast, sest Roosiku monopol oli viinast jällegi tühi, kuna halva tee pärast et saanud viinatoojad Kama mäkkegi ega üle Kolmestsillast. Kõrtsmik müüs välja siis kõik kanged joogid, veinid ja napsid, mis olid saadaval ja veel piirituse, mille müümiseks tal küll luba ei olnud, kuid millega ta sahkerdas siis, kui monopol oli juba kinni. Müüs välja, kuid murega mõtles homse peale. Kui kuivast kõrtsist janunevale karjale enam midagi anda ei ole. Kavatses sulgeda järgmisel päeval kõrtsi uksed ja kaitseks kutsuda politseikordnikku, kellel puusal suur revolver ning mõõk, mõlemad tuppedes.
Aga rätsep ootas asjata naist, kelle ta saatnud tubaka, vaha ja nööpide järele. Päike vajus juba metsa, aga naist ei tulnud nähtavale külateel. Paha aimus hakkas end liigutama ja rätsep viskas nõela seinaprakku. Süütas hiljem tattnina lambi ja ootas, aga naine ei ilmunud veel ukse taha. Liginema hakkas kesköö, kus rätsep kärsitute liigutustega kiskus selga kellelegi valmisõmmeld palitu ja silmile surus musta mütsi. Aimas, et naisega ei ole lugu õige, et naine hakand jooma lätlastega kõrtsis.
Rätsep kartis lätlasi ega julgendki astuda sisse, ent tahtis piiluda läbi kõrtsiakna. Aknalauast hakkas kinni, jalad toetas alusmüürile ja poolesilmaga vahtis aknasse. Nägi, kuidas naine vaarus purjusena kõrtsitoas ja lätlased tolgendasid ta riietes. Oli too hullamine vahel niisugune, et kõrtsiemand, kes ikka kõrtsimehe kõrval istus, sest oskas läti keelt ja mehele kõike ümber tõlkis, aga lätlaste roppe laule kuuldes näo naerule vedas, kuna peremees midagi aru ei saand ja igavalt ringi vahtis, toosama kõrtsimamma põgenes sealt siis ära tuppa, ega tahtnud kaeda.
Rätsep vahtis aknasse ja nägi kõik.
Teisel päeval lõi kõrtsmik akna ette lauad ja lukutas hoolega ukse. Sinna tulnud kordnikule andis oma viimase napsi ja jäi ootama ärevana. Aga kuulis teekäijailt, et lätlased ei tegevatki täna tööd, asuda kõik sillal ja pidavat arvatavasti kurja nõu. Olla ärritet kõik ja sõimavat. Kuuldi ka pea, et parveajajate peremees ja kolm teist lätlast öösel ära kadund ja sillal olla veritäpid ning kusagilt parve juurest allpool silda leitud ühe kadund lätlase müts. Lätlased kahtlustavat kõrtsimeest, kes jootnud neid aga öösel heldesti ja nüüd pärast töökümniku röövimist kättemaksu kartusel sulgend kõrtsiuksed ja naelutand kinni aknad.
Ähvardades kogunesid õhtul lätlased kõrtsi manu, aina ähvardades. Kui kõrtsmik tahtis ütelda neile midagi, visati talle puukurikas pähe, kui kordnik ähvardades neid käskis laiali minna, kerkis juba maja teises otsas tuli katusele ja kordnik põgenes. Lätlased ähvardasid surmata kõiki. Põles maani maha suur kõrtsihoone, kus jõud lätlased igal kevadel ja eestlased muil aastaajul ja kus harjund hobused peatama nii suvel kui talvel otsekui teisel kodulävel. Nüüd tollest alles vaid üksikud müürijurakad.
Pea jõudis aga kohale kordniku palutud sõjaväesalk, kes kõik kätte puutund lätlased, kes veel põgeneda ei teadnud, maha lasi. Ülejäänud põgenesid metsadesse, aga keda leiti, seati verstaposti ja lasti maha. Jäi parv jõele mädanema ja taludesse lätlaste kompsud, kuna rahvas ei teadnud, kas Jumalat tänada või nuriseda tema peale.
Vettind palgid vajusid viimaks põhja.
Nii on hävind suured metsad, mis ümbritsesid Mustajõe kätki ja ülemjooksu. Jõgigi jäänd tollest ajast kitsamaks, madalamaks ja paiguti kasvand rohuga läbi. Vanarahvas räägib, et ennevanasti olla sinna merest hülgedki üles ujunud, aga nüüd on seal mõni lutsupoeg kivi all ja kõhn suurte kihvadega haug.
Korra kui Kaarliga noodaga kalu vedasime, leidsime loomuses noodapärra jäänd pealuu.
„Vaata lätlase raiska,“ sõnas Kaarli, visates pealuu vette.
Kaarli seletas siis, kuis ta umbes pärast punaseid aegu ja peale lätlaste õnnetut otsa tollesama Kõrgepalu rätsepaga kokku oli saand. Too oli olnud just suur mässumees ja politsei otsind teda taga. Olnud korra Kaarli pool ööd. Kaarli ju suur jahimees ja kui jahiõnn äpardand, lepib rasvase lambagagi peremeeste laudast. Oli ka omal ajal mässumees ja tegi muid julgeid tükke. Pakkund rätsepale suuri punaseid vähke. Söönd kumbki ju ühe, kui rätsep kuulda saades, kust võrengust vähjad pärit, oma pooleli söödud vähja nurka ja kausitäie ahju viskas.
Rätsep arvand, et vähjad on end lätlaste raipeist tubliks söönd. Rätsepal tõusnud viha, nähes naist purjus lätlaste keskel. Ootand sillal, kuni tulnud sinna ta naine nelja lätlasega, kõik vaevalt jalgel püsides. Võtnud rätsep siis, kui nad olnud kesk-sillal, oma riigikukutamise revolvri ja lasknud maha oma naise ja neli lätlast, korjused pildund üle sillaparda vahutavva suurvette.
Kodus ka ei rääkind kellelegi.
Nii sain siis teada põhjalikult loo Mustjõe õitseajast, kui viimast tarvitati veeteena ja seal kihas elu nii kevadel kui sügisel, kui tema turjal ujusid kisendavad lätlased, alati joobnud.
Nüüd aga kõik seal imelikult vaikne nii kevadel kui sügisel. Jõgi kaevatud sirgeks, kasvand kitsamaks ja jäänd madalamaks. Ainult heinaajal kihab seal ümber jällegi elu, kui niidetakse võidu, luuakse kuhje kui Paabeli torne ja supeldakse keskpäeval, kui palav on ligi.