Lauri Sommer
rubriik: Kultuur ja elu

Meie aeg võtab uusi nägusid ja laseb Kagol juba natuke maitsta tõelist underground-bändi tunnet. Suve lõpul tegime sõber kunstnik Portree Ae´ga maha, et sygisel tuleb spontaanne kontsert Villandi vanas Helikopteritehases. Tema muutuva koosseisuga bänd De Buissy (sans filtre) ja minuvärk vaheldumisi. Käisin seal korra uudistamas. Hoone oli imposantne, kõik need kryptid ja korrused, sajandi alguse vene avangardi stiilis tööohutuskuulutused ja metallijäätmed, seintel masuut ja värv maale moodustamas, pikk saksa-aegne treipink jne. Nad hakkasid seal oma seltskonnaga valmistama hoonega sobivat näidendit “Äraandjad”, ning lootusrikkaks tegi seegi, et lavastajatyyri juures oli Panso enda hantlipärijaks peetav Ago Jubin. Noormees, kes oli mitte ainult heade maneeridega, vaid ka superintelligentne, kindla lavalise käekirja ning märgisysteemiga. Peo käigus, kus lubadus antud, oleks ma kogemata peaaegu puruks istunud tolle lavastuse plasteliinist maketi. Kui järgmine kord Villandi sattusin, viis Portree mind Kopteritehasesse vaatama, kuidas ta käealused, kaks dekoraatorineidu kujundust valmistasid. Töömeeleolu oli tuntav. Kunstnik-juhendaja vabandas ennast kiirete asjatoimetustega ja suundusime Uueveski nõlvale veini jooma. Tema pool mängisime pilli, ning tema kätte jäänud võtmed pidi keegi autoga ära tooma. Ta tutvustas mulle kuidagi liigagi laialdaselt uue gospelhiti “Ai-ai-ai Jeesuke” sisu ja promokampaaniat (bänd Boys In Christ jauramiga, see pala kõigis mõeldavais stiilides, et sihtgruppideni jõuda jne). Mul olid silmad peas, aga ma ei näinud. Elu läks edasi, sygis jõudis ja heas usus lootsin, et asjast hakkab asja saama, ega teadnud, mis seal kulisside taga tegelikult kypseb. Portree kirjutas lakooniliselt, et ta oli haige. Leppisin peaproovi aja kokku, kuid ta helistas, et oli Tallinnas Kulka maja ees kokku kukkund, kirjutanult just alla elu suurimale stipendiumile. Hapnik võeti ära ja pilt ka, ning alles arst andis need tagasi. Kirjutati ette kas sisse jäämine või pikem omapead puhkus. (Portree oli ametlikult nagunii suuremalt osalt töövõimetu.) Noormees pingutab yle, aga millega? Etendusepäeval ei jõudnud auto just vara kohale. Õieti juba ysna enne etendust, niiet ka teine peaproov jäi ära. Hakkasin aimama, et Portree on reaalsusest tasapisi ysna eemale triivinud. Mingid aadellike ja prantsusepäraste eelmiste elude asjad, ning vaimsed faktorid, millest ma siin ei räägiks, ja mida ma kõiki ei teagi, olid kokku sattunud ja justkui juhtimise yle võtnud. Nad olid lavastajaga tylitsenud, too oli midagi teravat öelnud, mille peale ta oli oma tiimist olnud kolm nädalat kadunud, kontserdi “korraldus” seisnes kunagi ammu mainimises ja samal päeval ytlemises, et tuleb. Ilus plakat pandi kõrvalisse hoonesse yles just enne etenduse algust ning esietendustel käijate mulkide huvi protsent sellise muusika vastu on minu arvutuste järgi kuni 0,008%. Mingid korraldusfaktid, mida mulle telefonis edastati, eksisteerisid ainult ytleja suus. Ja too, kes rääkis, kes mulle oma deemoniliku maali kinkis, polnud enam päris see, kellega me kunagi kokku leppisime. Eelmisest talvest saadik oli ta palju kannatanud ja viimaste kuudegagi muutunud, mingis mõttes kongeniaalselt selle lavastusega, mille kunstnik ta oli. Lavastus, muide, oli hea, eraldatuse ja viletsuse tõega, eriti kraamikuhjade vahel käinud teine vaatus, kus pimedat venda mängind Marek Padi tegi ehk elu rolli. Ja vinge lõpp, ta venna allakukkumine ja valguslaiku ilmunud hirmunud nägu. Portree lavastust ei vaadand ja kummardama ei läinud, kuna oli omadega läbi. Istus ema,venna ja pruudiga oma katusealuses ruumis, mille lakke oli ilmunud osake vana Prantsusmaa kaarti. Pea valutas. Ma ei tundnud end eriti muusikalainel. Päev oli olnud väsitav ja kurvavõitu, (kas astroloogid leiaksid kogu loole selge seletuse?) aga no teeme. Varsti tormas sisse ärritatud Jubin ja siis puhkes äge dialoog, kus paberitega hull kunstnik ja paberitega tunnustatud lavastaja ei hoidnud kokku argumente ega fakte. Ago syydistas kunstnikku vastutustundetuses, kooskõlastuse puudumises ja ytles, et ta vastutab teater Magala ees, et need etenduseruumid peale lavategevuse lõppu tyhjad oleksid. Sisuliselt keelas kontserdi ära. Oli meelitav sattuda oma väikese muusikaga sellise gigantsete jõudude rindejoonele. Valmistada asi ette, tulla kraamiga kohale ja…aga oh ma puudulik lollpea, see kõik oli puhas kõrbes suusatamine ja selle pärast põdemine niisamuti. Kõik kulges ju omasoodu, ilma mingi sekkumise võimaluseta. Jubin lavastas etenduse autsaideritest, pani sinna palju head tööd ja uurimist, ning väsis ilmselt ka ära. Siis ei jätkunud tal enam empaatiat omaenda tiimi autsaideri suhtes. Ta tegutses nagu tavaline võimunatukest kasutav jupijumal. Ma ei tea nii kõrget kunsti, mis õigustaks suhtluses munni mängimist. Kindlasti ei olnud see olemata jäänud muusika otseselt seotud lavastusega ega ole mingit alust arvata, et see lavastajale eriti meeldis. Kuid peaaegu kogu lavastuse personal pidi minema Magala ruumidesse esika puhul pidu panema, ning nende kõrvad ei saanuks häiritud. Keelata profaanidel oma helidega territooriumi ryvetamine, kus vaid tunni eest põles pyha teatrileek, on….minu meelest natuke imelik. Elu groteskse muigena olid need kaks vastast tolle päeva Kostimehe fotol koos naeratamas augu veerel, mille kohale yks apolloonilise haloga lendu tõusis ja kuhu teine “sisse kukkus” – ma loodan väga, et Portee ei lõhkunud kukkudes oma pead väga ära, et ta “tuleb välja”, sest see haigus nalja ei mõista. Aga jah, kuigi tegu võib vaidlustada, oli ka lavastajal raevuks tuline õigus. Autsaider oskas insaideril meisterlikult juhet kokku ajada, ning teisalt tegutses, nagu vastutusvõimetud isikud tavaliselt – elukunstnikuna. Minu puhul oli see juba teine ärajätmine – fotograaf Kuulo Ropslai teatas mulle, et ma ei sobi kontseptuaalselt teema poolt Kaani kirikus korraldatavale konsale, kus esinevad Mõni Sägi ja Pin-Oil. Et peab olema mehed eraldi ja naised eraldi, enne muusika ja pärast mood ja mitte mingit asjatut liikumist vahepeal. Jah, karm aeg, karmid kontseptid. Nyyd on kysimus, miks selles loos on yks bändanimi vahetamata? Seepärast, et Kago tähendab siin midagi muud: “Keelatud ago poolt”. Ja ega väejuhtide poolt lahendust enamasti ei tule, juhivad nad siis mõnd kooslust või oma suurt mina. Aga mingit nurgatagust kasu neist asjade arusaamiseks ikkagi on. Tuleks vist soovida rohkem kokkuhoidu ja rohkem ärakeelamisi, siis ehk hakkavad taas elama sellised esinemise viisid, mis meenutavad nõukogude aegade korterikontserte, kus keelatud bändid ja artistid mängisid eri linnades sõprade pool ja akustliliselt, et naabrid miilitsat ei kutsuks ning inf levis suusõnal. Mõistvas paigas saab tegutseda rohkem omaette, nagu Collyer´ vennaksed ega pea kogu aeg direktori, administraatori ja varahoidjaga kooskõlastama ega kellelegi pugema. Ma ootangi selliste asjade taastulekut.