The Chrysalids

John Wyndham

14. peatykk

Tulin pikkamisi tagasi, pysides ilmselt pika aja vältel ainult poolteadvel. Rosalind kutsus mind; tõeline Rosalind, see, kes elas seespool ja näitas end liigagi harva. Teine, praktiline, võimekas osa, oli tema veenev leiutis, mitte ta ise. Ma olin näinud, kuidas ta selle ehitamist alustas, kui ta oli veel tundlik, hirmunud, kuid sihikindel laps. Instinkti kaudu mõistis ta ilmselt varem kui teised meie hulgast, et ta oli vaenulikus maailmas ning varustas end mõistlikult sellega silmitsi seismiseks. Ta soomusryy oli aegamisi, naast naastu järel kasvanud. Ma olin näinud teda endale relvi leidmas ja neid kasutama õppimas, vaadanud teda oma iseloomu ehitamas nii põhjalikult ja kandmas seda nii pidevalt, et vahel tõmbas ta ennastki haneks.
Ma armastasin tydrukut, kes oli nähtav. Ma armastasin ta pikka saledat kuju, ta kaela kumerust, ta väikseid teravaid rindu, ta pikki siredaid sääri: ja viisi, kuidas ta liikus ja ta käte kindlust ja tema huuli naeratuse ajal. Ma armastasin pruunjaskuldseid juukseid, mis tundusid käes tiheda siidina, ta satiinja nahaga õlgu, velvetjaid põski: ja ta keha soojust ja ta hinguse lõhna. Kõiki neid oli lihtne armastada – liiga lihtne: igayks peabki neid armastama. Nad vajasid ta kaitset: kesta iseseisvusest ja osavõtmatusest: praktilise, otsusekindla usaldatavuse õhkkonda; ilmutamata huvi, eemalolevat käitumist. Need omadused polnud mõeldud poolehoiu võitmiseks ja vahel võisid nad haiget teha; aga see, kes oli näinud nende teket ja põhjusi, võis neid imetleda, kasvõi nagu kunsti võitu looduse yle. Kuid nyyd oli see sise-Rosalind, kes kutsus õrnalt ja meeleheitlikult, kogu soomusryy kõrvale heitnult, katmata sydamega. Ja jällegi tuleb sõnadest puudu. On selliseid sõnu, mis luuletaja kasutatuna võivad saavutada tuhmi monokroomse pildi keha armastusest, kuid need on täiesti kasutud ylemate asjade kirjeldamiseks. Mu armastus hoovas temasse, tema oma tagasi minusse. Minu oma paitas ja rahustas. Tema oma embas. Meie vaheline kaugus ja erinevus kahanes ja hajus. Me suutsime kohtuda, yhineda ja yheks sulada. Kumbagi meist polnud enam eraldi olemas – mõne aja jooksul toimis yks olend, kes oli mõlemas. Oli pääs yksildasest kongist; põgus symbioos, mis jagas kogu maailma… Keegi muu ei tundnud peidetud Rosalindu. Isegi Michael ja teised tabasid yksnes vilksatusi temast. Nad ei teadnud, mis hinnaga avalik Rosalind valminud oli. Keegi neist ei tundnud mu kallist, habrast Rosalindu, kes igatses pääsemist, õrnust ja armastust; kes oli hirmunud sellest, mis ta enesekaitseks oli ehitanud; kuid veelgi hirmunum ilma selleta elamise ees. Kestus ei tähenda midagi. Võib-olla olime jälle koos ainult hetkeks. Tuuma tähtsus on tema olemasolus; tal pole mõõtmeid.

tõlkinud Lauri Sommer