Valik vanu Jaapani tekste

Lauri Sommeri tõlkeid Jaapani tekstidest ajavahemikust 7.-19. sajand

 

Anon.

Kui pilliroolehtedelt
tõuseb õhtune udu
viludal loojangul
kui metspart hyyab
mõtlen Sulle.

 

sedoka (peaklaarituslaul) 7. saj?

Lahkud hommikul ja
teed kastesel väljal oma säärised märjaks.
Tahaksin tõusta sama vara
et teha märjaks oma seeliku äär.

 

Otomo Yakamotchi 716-785

Tuuled puhuvad
läbi väikse bambusetuka
mu maja juures
kui mahe nende hääl
täna õhtul

 

*
Udurändeis
on kurvad
kevadised väljad
õhtuvarjudes
põõsalinnu hyyd

 

Ki No Tsurayuki ca 868-946

Nagu udulõhest
põgusalt silmatud
metskirss –
selline suudab
õhutada Su iha

 

*
Talumatus igatsuses
läksin vaatama lemmikut –
talveöist jõetuult
nii kõledalt karjusid kajakad

kogumikust Kokinshu 11 saj. algus

selles ilmas
mida kutsuda koduks?
kodu on kõikjal
kus jalgu puhkan

 

*
Nagu Natori jõe
madalikele mattunud puud,
mida peaksime
tegema saatuse hooleks jäetuna?
Hämmastunult
hakkasime kohtuma.

kogumikust Ryojin Hisho

Asjad, mis lõikavad sydamesse:
öine ränd, paadiretk, teel olek,
teeäärne kõrts,
tumedas metsas olevast
mägitemplist kostev
suutraid lugev hääl,
lemmik, kes lahkub enne, kui tast tydid.

Saibara (rahvalaul)

Vanaisa, kas mäepõues langetad puid?
kas saed puid, kas saed neid puid
saed puid, vanaisa?

 

Fujiwara no Shunzei 1114-1204

Kevade tulekul
kutsub see maailm
mind veelkord:
kus mujal
võiksin näha selliseid õisi?

Sellal, kui vaatan kaugusse
mõeldes aina ja yha
sellest ilmast
hajub valge pilv
taevasse tyhjusse

 

Saigyo 1118-1190

Ytlen esmalt nii, siis äraspidi –
õisi vaatleval kevadel
ära hooli öödest
kuu vaatluse sygisel
maga maha päevad!

 

*
Sellal kui istusin mõeldes
kuidas hajus mu vari
vananes öögi –
koos kuuga kauguses
mis loojuma valmis

 

*
Ennäe:
mu lihtsa heki juures
peatus ploomipuu ränd:
võhivõõras
kes siia sattus

 

*
Vaikses jõekäärus
jooksis kord kaldasse
ajupuu aga sai
ujuvaks sillaks
pikkade vihmade ajal

 

*
Rändur teeb sumades teed
yle suvise aasa
kus rohi nii tihe
et ta tarnadest kybar näib
nende latvadel voolavat

 

*
Jälge jätmata
lahkun mägede sygavusse
ehk on ilmas paika
kuhu ei ulatu
rängad uudised

 

*
Mägikylas
sygise lõpul õpid,
mida tähendab kurbus
talvises tuulepuhangus

 

*
Oleks vaid
keegi veel kes
valmis taluma seda yksindust
kõrvuti ehitaksime siis hytid
talvises mägikylas

 

*
Niidetud hein
et puhastada
mägikylla viiv tee.
Mulle avanes selle syda
kes otsis õitsvaid kirsse.

 

*
Udust kostab
põõsalinnu hyyd –
yksikuid möödujaid
mägikyla kevades

 

*
Yoshino mägedes
kaua hulkusin
pilvele järgi
kirsside kevadvärve
nägin oma sydames

 

*
Kõlab
mu oodatud
loojakukell –
kui elan homseni
kuulan seda taas

 

*
Sõuame, sõuame
läbi ilma
kus kõrguvad lained
lõpuks jääme kõik ankrusse
Paadimäe jalamil

 

Fujiwara No Teika 1162-1241

aastaringi rahutu
väljun sel hommikul
kerge lumi kylmunud
yksinduse äärel

lambituli aknal
pikaldasel koidul
pole mul
vaatama tulijat

 

Minamoto No Toshiyori

Nagu valge kastepiisk
mis koguneb
“mõtluserohu” tippu
tuled harva
ja libised mu käest

 

Kyogoraku Tamekane 1254 -1332

Hilise, peaaegu loojunud
päikese valgel
tulid nad esile –
need uduvangis mägede
kaugeimad tipud

kuuvalguse lummas
möödub ta kõrtsist
kuhu plaanis jääda –
homset teed käiv
ööhulkur

 

Matsuo Basho 1644-1694

*
Su teejuht on kuu, tule siiapoole, et jääda, rändur.

 

*
Mu hytis on aknakuust heidetud valgusruut.

 

*
Teel Narasse:
On kevad! hommikuudus nimetud mäed.

 

*
Pika päeva jooksul ei saa lõokestel laulust kyll.

 

*
Noore lehega las pyhin kaste Su silmadelt.

 

*
Krysanteem ei pillanud kastepiiska, mis kylmunud nyyd.

 

*
Sygise lävel me sydamed on lähestikku pisikses toas.

 

*
Pöördu ymber – minagi olen yksildane sel sygisõhtul.

 

*
Sina, tee tuld. Näitan Sulle midagi ilusat – lumepalli.

 

*
Kylm öö:
Kann puruneb ja öine jää äratab mu.

 

*
Talvepäike: hobuse selga kylmanud vari.

 

*
Kui kuu loojund, jäävad laua neli nurka.

 

*
Mändide oksad piiravad väravaid.
Lyhida öö uneuhmas
möödunud 30 aastat.

 

*
“Unustuse rohuga”
tahan täna maitsestada riisi
vana aastat ära saates.

 

*
Kuu ja lumi…
Imetledes elasin
aasta lõpuni.

 

*
Aasta aasta järel
kannab ahv
ahvimaski

 

*
Välguvalgel
valgustumatu
on imeväärt

 

*
Yhekski ööks
oh õitsvad hagi-põõsad,
varjake hulkuvaid koeri!

 

*
Vareseroju
on siiski
talvehommiku esmasel lumel!

 

*
Mu elu mäetipud!
teekybara veere all
põgusa puhkuse tund

 

*
Fuji mäe tuult
kannan lehvikus
mälestuseks Edo rahvale

 

*
Kippadi-kappadi
näen end pildil:
suvine soo

 

*
Tokkroosid käänduvad
jälgides päikese kulgu
suvevihmades

 

*
Saja aasta vaikus
selle aia
langenud lehtedes

 

*
Ära arva
et olid tyhine
Vaimude Pyha

 

*
Kaste tilgub:
pyyan ära uhta
voolava maailma tolmu

 

*
Vana templi man
virsikuõite all
keerutab tööline jalaga veskit.

 

*
Templineiud:
yksildase ploomi võlu
õitseb siin

 

*
Kell vaikis kauguses
aga õhtulillede lõhnas
kaigub ta kaja.

 

*
Mungad, lehtertapud:
kui paljud läinud ja taas tulnud
Seadmuse männi varjus

 

*
Buddha hällipäev:
täna syndis
väike vasikas

 

*
Aina enam tahaksin näha
koidul õitele ilmuvat
haldja nägu

 

*
Hirvesarvedele
kasvamas esmane haru:
me lahusolek

 

*
Hommikul ja õhtul
Männisaarel keegi nagu ootaks:
mu täitumatu arm

 

*
Me kaks elu:
ne vahele kasvand
see õitsev kirss

 

*
Ploom ja kameelia:
kiidetud olgu varased õied
Iluhoiu kylas

 

*
Lõikuskuine kuu
templirõdule
yles rivistet põnnid

 

*
Põõsalind
kakimas riisikoogile
rõdu serval

 

*
Kuu? Õied?
Kysimuste vastuseks
norisevad neli magajat

 

*
Tuhaga kattunud söed.
Seinal võbeleb
vestluskaaslase vari

 

Yosa Buson 1716-1783

*
Suur värav raskete pooltega – kevade hämar.

 

*
Peldikust tulles yllatab mind liblikas.

 

*
Vana kaevu sygavusse kukub kameelia.

 

*
Sygise videvas pyhib naine käisega peeglit.

 

*
Röövlipealik tankatab täna õhtul kuust.

 

Tan Taigi 1709-1771

*
Liikumise põhjal tundub, et see tigu pole öösel maganud.

 

*
Palju moskiitosid on end zen-mõtluse ajal verd täis imenud.

 

*
Sygisöö – kysin ja vastan endale – mu meel on muutumas.

 

*
Puhas oja – 5 sylda vett langenud lehtede all.

 

*
Päeva lõpul, kui kajakad hyyavad, tuleb naine tagasi.

Ishikawa Takoboku (1886-1912)

Kogust “Nukrad lelud”

Uurin oma määrdunud käsi –
neil päevil on see nagu
oma meelele otsa vaatamine

 

*
Neil päevil ei märgand ma isegi
rohkeid kirjavigu
vanades armastuskirjades!

 

Kogust “Peotäis liiva”

“Elada sellise asja nimel?”
“Surra sellise asja eest?”
Aitab arutlemisest.

 

*
Laulvalt hyydmas jaama nime
noor jaamakorraldaja
leebete silmadega, mis ei unu.

 

*
See toonane suudlus
jahmatav:
langev sykomoorileht oli mind riivand.

 

*
Kunas?
See kuuldus unes ja õnnistas mind.
Yks kauakuulmatu hääl.

Ja lõppu Koanide värsskomentaare Hiinast

Juhtum “Chao-chou tšekib vana naist”

Kysimused olid yhed ja samad,
nagu vastusedki.
Liiv riisis,
okkad mudas.

 

Juhtum Hui-nengi äravõetamatu ryy

Seda ei saa ei kirjeldada ega joonistada
ja kuna seda ei saa kyllaldaselt kiita, lõpeta sõnamulin,
alguse pale ei saa varju jääda,
kui kogu maailm peatub, jääb tema kahjuta.

 

Juhtum Kan-Fengi ainuke tee

Sa pole sammugi astunud, kuid oled juba päral,
enne esimest sõna oled lõpetanud seletamise.
Isegi kui arvad, et kontrollid mängu iga hetke,
pead taipama, et ka kõrgest kohast alati viib tee alati kõrgemale.

 

Juhtum “Peaminister P´ei-Shiu ytleb “Jah”

Mees vahib seina ja sein meest
kumbki otsib vastust kysimusele “Kus sa oled?”
Siis kui nende suud avanevad, et jagada naeru
vallandub lumega kaetud oksalt salamisi ploomiõis.

 

Juhtum “Tao-wu kutsub kaastunnet avaldama”

Kyylikuil ja hobustel on sarved,
lambail ja metssigadel mitte.
Juusõhedatena, mäekõrgustena
on õpetaja kuldaarded nyyd siin,
taeva kyyndivad vahutavvalged pilved,
pole kohta, kust neid leida, isegi mungal,
kes naasis läände, yks sandaal jalas, pole neid.