Mahlapress 01.05.2018

Õunaviksi häälekandja nr 16. Saadaval ka pdf formaadis

Puuluup süütab su lume

1. mail ilmub hiiu kandle duo Puuluup kauaoodatud esimene album “Süüta mu lumi”, esialgu CD kujul, juulikuus ka vinüülil.

Puuluup koosneb kahest muusikust: Ramo Teder, kes on sooloartistina Pastacas, ja Marko Veisson, kes on ka antropoloog ja õppejõud. Stuudios plaati salvestama hakkasid nad alles eelmisel aastal, aga kontserte on andnud juba üle 4 aasta, lisaks arvukatele esinemistele Eestis ka Saksamaal, Soomes, Tšehhis, Ungaris, Leedus ja Lätis.

Hiiu kandleid elektroonikaga ristav Puuluup kõigub pärimuse ja uute muusikastiilide piiril, flirtides maailmamuusika, undergroundi ja popiga. Puuluup juhib hiiu kandle jõhvkeelte võnked läbi efektiplokkide ja luuperi ning kasutab alternatiivseid mängutehnikaid ja heli tekitamise võimalusi. Muusika on kohati tantsuliselt pulseeriva rütmiga, kohati filmilik ja tume, hiilides muistsete Vormsi talharpamängijate hämarates kambrites. Kõlab traditsiooniga impregneeritud omaloomingut, viiteid pungiklassikale ja õpetliku sisuga romantilist neozombiepostfolki.

Albumil on 12 lugu, neist enamik kontserdikülastajale tuttavate lugude stuudioversioonid, kaks lugu aga täiesti uut, neist üks singlilugu “Martafana“, teine “Homme on julgem”. Lugudes kuuleb eesti, soome, vene, inglise ja erinevates dialektides esitatud atozoe keelt. Oti-Volta keelerühma kuuluv atozoe keelt kõneldakse Kollase Volta ülemjooksul.

Plaadi kujunduses on kasutatud Ramo Tederi joonistusi, disain Valter Jakovskilt. Ümbrise vahelehelt leiab atozoe-keelse “Martafana” sõnade mustandi koos autorite märkmetega.

Plaadi Eesti esitlustuur toimub koos ansambliga Tintura, kes esitleb samuti oma esimest kauamängivat “Ebaõiglase uni”. Kontserdid toimuvad 4. mail Tartus Genialistide klubis, 5. mail Tallinnas Von Krahlis ja 10. mail Viljandis jazziklubis Jasm. Plaate keerutavad Frotee DJd. Puuluubi esitlustuur jätkub 12. mail Moostes festivalil Elohelü. 27. juuliks, Viljandi Pärimusmuusika festivali ajaks peaks valmis saama ka vinüül.

Esitlustel müüme plaate soodsama hinnaga. 1. maist on plaat striimitav-ostetav ka Bandcampis, Spotifys, iTunesis, Amazonis jt digikanaleis.

Plaadi nimi- ja teisele singliloole “Süüta mu lumi” on Zbanski Kino poolt valminud ka video.


Marko Veisson: Puuluubi lugude taksonoomiast

Ansambli pillilood võib jagada kahte gruppi. Suurema hulga moodustavad lood, mis sünnivad juhuslikult. Samas leidub ka niisuguseid lugusid, mis on sündinud teatava komponeerimise tagajärjel. Alljärgnevalt väike ülevaade loomeprotsessi mõjutanud teguritest ja sellest, millest laulud räägivad.

Martafana” ja “Homme on julgem”
Plaadil olevatest lugudest Puuluubi uusimad, mõlemas kuuleb atozoekeelset laulu. Plaadi avalugu “Martafana” on Samnana Martafana noorpõlve kirjeldav räp-ballaad. Martafana (sünd. 1926) on müstik ja poeet akaboi hõimust Lääne-Aafrikas.

“Luomuruoka”
Standardtutvustus sellele peamiselt soomekeelsele laulule kõlab, et juttu on orgaaniliselt puhtast toidust ja klassivõitlusest. “Pekikakkude” tekstiosa on aga katke vormsirootslaste pulmalaulust. Nii et sihime Põhjamaade turgu ja ootame kutseid toidufestivalidele.

“Süüta mu lumi”
See on väga kurb laul. Ja olgu kinnitatud, et Mari Kalkun väidetavalt pole seotud sündmustega, kuidas külmikult raha kadus. Külmutuskapipealne raha on teadagi kaudne viide ühele Metro Luminali hitile. Kurja koeraga õelat naabrieite palun võtta metafoorse arhetüübina. Mul näiteks on koeraga naabrid küll väga toredad.

“Chika Pua”
Nii umbes 2015 suvel tundsime, et vajame kindlasti oma kavasse veel ühte kaasahaaravat lugu. Asusime siis hitti valmistama. Proovisime terve päeva, midagi märkimisväärset aga ei tekkinud. Teise päeva õhtuks olime juba üsna tüdinud. Sama tüdinud olid lapsed, kes Ramo kodustuudiosse sisse marssisid ja tähelepanu nõudsid. Hakkasime siis nende meelt lahutama. Ramo luupis midagi naljakat ja mina tegin mikrofoni erinevaid kummalisi häälitsusi. Lastele meeldis ning mõne aja pärast jätkasime juba julgemalt, isegi mingi refrään tekkis.
Hommikuks olime selle jämmi juba unustanud, ent kui Ramo proovisessiooni materjali hiljem üle kuulas, avastas ta selle lastega jämmimise ja ei suutnud enam naeru pidada.
Miskipärast leidsime, et iga esituse eel tuleb sellest laulust ka pisut rääkida, tausta avada. Ja oleks tore, kui see lugu alati pisut erineks. Chika Pua on meil olnud skulptor, pelmeen, patarei, kass, miilits ja veel kümneid muid asju. Refrään on sama, aga salmiosa igal esitusel pisut erinev.

“Puhja tuulik”
Selle looga tahtsime kunagi Eurovisiooni võita. Ei õnnestunud, ei valitud Eesti eelvoorugi. Ehkki on täiesti korralik šlaager. Sõnade osa on Puuluubi kohta vägagi sirgjooneline ja selge. Puhja (või täpsemini Sangla) tuulik ongi suurejooneline maastikuobjekt. Viljandi ja Tartu vahet olen sõitnud umbes 1000 korda ja alati jääb pilk tuulikule pidama. Valgustatuna õhtuhämaruses, tontlikuna hommikuses udus pöörleb ta rootor. 54 m kõrgune, kolme 17-meetrise labaga. Esimene suurem elektrituulik Tartumaal, püstitatud ASi Sangla Turvas poolt 2007. aastal. Sangla Turvas läks küll vahepeal pankrotti, aga tuulik õnneks pöörleb edasi.
Ramo jaoks aga räägib see laul pigeb klassikalisest vanast hollandi tüüpi tuulikust, mis ka Puhjas täitsa olemas (vt. Koni tuulik), ehkki tiibu tal enam küljes pole.
Puhja kinkudel elab teatavasti ka poeet Indrek Ryytle. Puhja kihelkonnakooli õpetajana töötas 1885-1892 Õrna ööbiku sõnade autor Gustav Wulff-Õis ning see on üleüldse tore koht. Minu jaoks eelkõige seotud kosutavate vahepeatustega Piilu Baaris või burksiputkas.
Aga kindlasti on Viljandi-Tartu maanteele avaneva Puhja fassaadi taga veel avastamist vajavaid sügavusi, millele viitab ka “Puhja Tuuliku” video alla laekunud kommentaar kohalikult mehelt Madis Nääsilt.

“Heinakõrs”
Ootamatult, täiesti planeerimatult pungusid gospelliku töölaulu sisse lõigud Tõnu Trubetsky ja Villu Tamme loomingust. Tuleb muidugi tunnistada, et kui meil Ramoga hetk vaba aega on, siis kukumegi kohe vana Eesti pungiklassikat laulma. Millegipärast alati kvindis, mis lisab peent vanamuusikalikku kõlavärvi. Enamasti juhtub see öösel kella kahe ajal mõne võõra linna tänaval uut kõrtsi ja uut publikut otsides. Zombid jalutasid oma valgetes kingades ise sellesse laulu –  hea, kui laulusõnad jutustavad vahel ka lihtsamatest ning selgelt arusaadavatest igapäevastest asjadest. Et väikelapsedki saaksid kaasa elada. “Heinakõrre” tekstist arenes välja ka zombifolgi kontseptsioon. 20. sajandi keskpaigaks oli hiiukandle traditsioon praktiliselt välja surnud. Nüüd on Vormsi talharpa surnuist tõusnud.

Minoorne versioon “Kaera-Jaanist” ehk “Kaerata Jaan”
Ambientselt alustanud Puuluup proovis tasakaalu huvides kohe ära ka hoogsama tempoga palad. “Kaerata Jaanist” võib kuulaja leida viiteid toidukultuurile (kahvel käes, nuga taskus), allasurutud vägivallale (kahvel käes, nuga taskus) ning piknikukultuuri ülistamisele (kahvel käes, nuga taskus). Ja kuna kingadest või nende puudumisest laulmine näib olevat meil mõningal määral kinnismõte, siis ilmus siia laulu tsitaat Trubetsky ja Merca “Rotipüüdjast”.

“Капоэриста”
Meile endile on alati tundunud, et Puuluup teeb head filmimuusikat. Paar väiksemat tööd selles vallas on meil olnud ka, ent suuremat läbimurret ootasime kaua. Seepärast haarasime õhinal võimalusest kirjutada tunnusmeloodia Poola seriaalile “Neli tankisti ja koer”.

“Riisalus” ja “Sannamaa”
Paigad ja muusika on omavahel ikka seotud. Igal riigil on hümn. Iga linn tahab, et temast midagigi lauldaks. “Sannamaa” ja “Riisalu” on tellimustööna valminud teosed vastavate kohtade laulukonkursitele. Püüdsime tabada paikkondade karakterit (Riisalu turvalisus), välja tuua traditsioone (sanna-sannaa!) ning oskust konfliktiolukorrad ühendava motiiviga lahendada (mõlemad on pasta!).

“November”
Ramo selgitas seda lugu umbes nii: “Armunud narkomaan ronib salaja haigla akna vahelt sisse, ulatab lilli oma kallimale palatis”. Või on see lugu päevad läbi sõitmisest novembrikuu trammides, ühtaegu rõsketes ja hubastes, veekiles akendega, pidevas hämaras?
Puuluubi esimene lugu sündis nii. Mõtlesime Ramoga, et võiks teha korraliku hiiukandle küttebändi. Sellisele on kahtlemata vaja trummarit. Aga trummarit võtta polnud seal Ramo juures Soomes kusagilt. Ramo tegi siis tagasihoidlikult ettepaneku, et prooviks ühendada hiiukandle luuperi ja efektiplokkidega. Ühendasime ära ja asusime innukalt jämmima. Sellest sessioonist salvestasime umbes neli juppi. Tundus väga ambient. Saatsime paar jupikest demodena Viljandi Folgile ja saimegi reele.

puuluup

Ramo Teder ja Marko Veisson ehk Puuluup Viljandis Oru tänaval. Foto: Zbanski Kino


Meile kirjutab Ramo Teder

Tere!

Mahlapressile siis ma nüüd paar sõna meie lugudest ja nende tegemisest.

Jah.., noh…, ma tunnen kuidagi, et see seisund mille pealt kogu see puuluubi looming, lood ja üldse muss on tekkint, on üks paras seisund juba ise, seda oleks pigem mõtekas tulla prooviruumi vaatama…, ja tegelt kaa, vabalt võidki tulla! Teine variant siis et tuled mõnda hilisöisesse hiiuka jämmi! Hiiuka jämmid on hullult mõnsad! Seal peaaegu et sama meeleolu, mis puuluubi proovis juhul aint kui me Markoga mõlemad ikka kohal oleme!

Nojah aga see puuluubi lugude endi tegemine, et seda ümber rääkida, kuidas kõik oligi, on tegelt jube igav…: “istume maha, võtame hiiukandled ja poognad ja… jne jne. Välja arvatud see müstika mis sellistesse kirjeldustesse nagu tihti juurde pannakse ja mida meil tegelt nagu pole, ma pean silmas seda, et kuidas viia ennast kõrgemale tasandile, saada kõiksusega üheks, lahustuda universumisse ja siis tuua universumi mingist sopist need teemad ja motiivid siia, materjaalsesse, helikõrguste ja pikkustega ja parameetritega systeemi.. .ja no ja siis nii me teemegi!

Aitäh! Tule kaa hiiukat õppima ja sa ei kahetse!

tervitustega:
Ramo

puuluup

Puuluup ja linttraktor puhkehetkel. Foto: Zbanski Kino