Mahlapress 13.8.2014
Õunaviksi häälekandja nr 11. Saadaval ka pdf formaadis
Õunaviksi vinüülidebüüt: “Yaki-Läki Versions”
15. augustil ilmub Pastacas & Tenniscoats ühisalbumi “Yaki-Läki” remikside LP “Yaki-Läki Versions”, mis mullusügisesest spontaansest uitmõttest küpses ootamatult väärikate artistideringiga albumiks.
Vigurmuusikameistri Pastaca ja Jaapani maheduo Tenniscoatsi lugudest tegid oma versioonid Eesti artistid Imandra Lake, Galaktlan, Epifolium, Taavi Tulev ja Juhan Vihterpal. Jaapani tiiba esindavad Tenniscoatsiga ennegi tihedalt koostööd teinud muusik Daisuke Namiki ning Berliinis resideeruv Jaapani-Inglise duo Fleckfumie. Käpad on külge pannud ka autorid ise: Pastacas tegi algselt instrumentaalloost “Mizukiri” vokaaliga kaveri “Kuu peal ära uisuta” ning Tenniscoats mitmekihilise sulami kahest algselt improvisatsioonina sündinud lugudest “Jõgijääs” ja “Läki-läki”.
Plaadi ümbrist kaunistavad taaskord Pastaca enda ehk Ramo Tederi joonistused, igale plaadile on Ramo kirjutanud ka seerianumbri koos paari värske kuusepuuga (liigub ka üksikuid seentega eksemplare). Müügile tuleb 222 koopiat, neist osa Jaapani turule. Oktoobris ilmub “Yaki-Läki Versions” Jaapanis ka CD kettal, taaskord plaadifirma Afterhours alt. Limiteeritud koguses ja hõlma alt tuleb Jaapanis toodetud CD-sid müügile ka Eestis.
Plaadi ilmumist Eestis tähistame Pastaca kontserdiga 15. augustil Tallinnas Müürilehe festivalil ning pärast väikest pausi 17. oktoobril Tartus Uues Teatris, kus üles astuvad Pastacas, Galaktlan ja cirkl (kes ühtlasi esitleb juba Õunaviksi järgmist vinüüli, cirkli debüüti “Fables of a Faraway Land”, mis ilmub nii vinüüli kui CD kujul). Ainult esitlustel on remikside LP müügil soodushinnaga 10 eurot.
“Yaki-Läki Versions” tracklistiga saad tutvuda siin. Kuulamiseks oleme avaldanud 2 lugu: Galaktlani töötlus loost “Cupof Freedom” ja Fleckfumie oma loost “Yaki Udon”. Tänasest leiad sealt ka esitluskontserti sissejuhatava pala – Pastaca “Kuu peal ära uisuta”. Plaadi digiversioon on samuti 15. augustist saadaval kõigis populaarsemates digi- ja streamingkanalites.
Remiksija haarab sule
“Yaki-Läki Versions” remikside autorid ja oma lugudest kaverid teinud Pastacas ja Tenniscoats räägivad, kuidas “Yaki-Läki” töötlused sündisid. Samas järjekorras nagu on lood albumil.
A1 Dasiuke Namiki: “At first, I had composed my new track and it was not finished at the moment. Then Ramo invited me to join this remix project. After I chose ”Sinu Plaadid” to remix, I found that my half-composed track could be combined together in a miraculous manner. I totally agreed that he or she (my half -composed track) was born for this remix. This is the story.”
A2 Taavi Laatsit / Galaktlan: “Olin algusest peale kindel, et tahaksin teha remiksi loost “Cup of Freedom”. See lugu on varjatud folgiliku loori alla, kuid tegelikult on kompositsiooni mõttes tegemist perfektse, meeldejääva riffiga poplooga, milles harmoneeruvad idamaine naisvokaal ja läänelaanelik Pastacas. Seda üritasingi oma remiksis välja tuua. Remiks sai valmis üsna ruttu, mis on hea märk.”
A3 Iisak Sulev Andreller / Epifolium: “Yaki Udon” really struck me because as during my time in Vancouver, I used to eat a lot of udon noodles. Then, upon hearing the track I kept hearing extra echos that weren’t there, I started with these, added a bass line I also kept hearing and the re-work started to come together…”
A4 Ramo Teder / Pastacas: “Noh, “Kuu peal ära uisuta”… et nagu “Mizukiri” kaver… noh, siis kui me Tennistega seda projekti tegime, suht algusfaasis, Jaapanis olles see Mizukiri teema Sayal juba nagu oli olemas ja siis me seal koos seda mängisime ja ma mingil hetkel pakkusin sellest siukse niiöelda humppa versiooni ja veits pusides tegin harmooniat ümber ja mitmekesisemaks… aga Saya kuidagi jäi tundega selle oma algse harmoonia, tempo ja tundega versiooni juurde ja nii me selle algsema versiooni sinna “Yaki-Läki” plaadile ka lindistasime… Ja kui see versioonide plaat päevakorda kerkis, siis mul oligi “Kuu peal…” versioon juba peaaegu et peas olemas, nats laulsin ja sõnad supsasid ise sinna juurde… sõnade point on see, et ega seal kuu peal vist jääd nagu ei ole küll… või mis tunne sul sellega?”
A5 Juhan Vihterpal: “Oma hetkelisest lo-fi ja 60/70ndate psühhedeelse rocki vaimustusest püüdsin remixile läheneda võimalikult ebastereotüüpilises võtmes. Tahtsin vältida lihtsama vastupanu teed – lisada kohe alguses loole näiteks beat ja mõni sündipartii. Ideaalis oleksin soovinud töödelda lugu imaginaarses 60/70ndate ambientmixi võtmes, kuid loo kontseptsioon muutus pisut protsessi käigus. Algselt plaanitud diktofonilindist räsitud helide asemel sai lo-fi kvaliteedi saavutamiseks tarvitusele võetud hoopis terve rida vanu analoogefekte. Määravaks osutus üks analoogdelay, millega sai kogu originaalmaterjal töödeldud. Delay muutis kõik helid “malbemaks”, “kaugemaks” ja tekitas veidra “venimise” tunde. Sellele lisandunud lõpmatusse väljavenitatud kaks esimest refräänirida loovad koos kumedate helidega paralleelmaailmas viibimise tunde. Lõputuna tunduv ja äraolev loo esimene osa kulmineerub seeläbi tihkemaks lõpuosaks (lisanduvad trummid ja süntesaatorid), tuues kuulaja oma ekspeditsioonilt reaalsusesse pisut tagasi.”
B1 Fleckfumie (kuna duot ei õnnestunud keset suve tabada, toome lõigu Fumie kirjast 23.03.2014 – hädatoim.): “Thank you for having us on board! We are very excited to be part of the project!!!”
B2 Taavi Tulev: “Kõigepealt siis minu isikliku ja väga subjektiivse arvamuse kohaselt oli Pastaca ja Tenniscoatsi ühisplaadi esitlus äge. Ramo laiv oli võimas – elu ja energiat täis. Plaat aga, mida esitletud sai, oli pigem selline tasapinnalisem ja üldse mitte samasugustki energiat edasi kandev. See arvamus, mis mul plaadist oli, kindlasti mõjutas minu soovi teha mõnele sealsele loole töötlust. Ma pole kunagi suurem asi töötluste tegija olnud, rohkem ikka teen muusikat, mida ise kuulata soovin käesoleval ajahetkel, mil ajusid süntide juures ragistan.
Niisiis kuulasin neid lugusid, meenus see, kui kunagi sai Veljo Tormisele töötlust tehtud (Suu laulis, süda muretses)… kuulan ja kuulan, aga üldse ei toimu peas seda klikki, et voh vau eriti äge, see lugu on minu meelest väga vinge ja võimas ja kohe kipuks tegema veel omamoodi töötlust sellest. Sellest, mis justkui muusikaliselt võib täpselt rääkida millestki, mida ma ise ka ehk mõistan. “Silmapiir” oli enamvähem see lugu, mis tundus piisavalt teemas olevat. Siiski tundus see hästi kliiniline ja liigagi ontlik. Selline rockenrolli element oli puudu. Muidugi ei olnud ka minu kavatsus sellest midagi eriti rokkivat luua. Pigem mõtlesin vanadele aegadele, kus IDM oli veel au sees ja pidudel, kui neid pidudeks nimetada võis, oli valdav enamus kampsunikandjaid, mängis keerulisem muusika, mõni tüüp õõtsus paremale-vasakule, kõigil pilgud umbmäärasesse kaugusesse ja kus kõik ilmselt Maapealse ajaloo kõige intelligentsemat ja siiramat muusikat nautida üritasid. Sellest IDM ajast on muidugi juba palju möödas, vahepeal on nohikud hakanud teistmoodi muusikat tegema ja selline eksperimentaalsuse hing on asjades ära hakanud kaduma. Olin just pool aastat varem saanud valmis oma T400 EP lood. Ilmselgelt üritasin samas T400 vaimus luua ka töötlust. Muidugi tõin sinna sisse ka mõned tehnilised vigurid, mida aastate eest üksjagu kasutatud on. Näiteks esimese asjana pidin ma loo panema aeglasemalt mängima – kohe tekkis orgaanilisem tunnetus. Siis sai sinna peale väga keerukaid LFO abil filtrit juhtides moduleeritud Monotroni saunde sisse mängitud ning selle mürarikast heli veel hästi esile tootud. Müra kusjuures on üks mu lemmikhelisid, mistõttu mulle väga meeldivadki igasugused mõnes mõttes pooletoobised instrumendid (mitte segamini ajada lohaka kompositisooniga üldsusele arusaadavat lo-fi rida). Tegin siis hästi keerulise töötluse, mis hästi iseloomustab minu ajuragistamist pooldavat suhtumist muusika juures – olgu see siis kas muusika kuulamisel või loomisel oluline faktor. Ühtteist jätsin ma muidugi ka loost välja – näiteks algupärase loo lõpu, see lihtsalt ei sobinud enam minu töötluse kontseptsiooniga. Aga et minupoolset nägemust selle loo orgaanilisemaks tegemise juures võimendada, panin algusse ja lõppu väga vaikse loodusest pärineva heli. See pärines augusti lõpus Vilsandi Rahvuspargist ühe poolsaare rannikult. Vaikselt on kosta, kuidas veepinna juures miskid vetikad kergelt kõdunevad, mõnesaja meetri kauguselt mõni unine part teisele üksildasi hüüdeid hüüab ning kauguses avamere suured lained madalat müha tekitavad.”
B3 Saya / Tenniscoats (kuna ka Saya vastus viibis, avaldame tundetooni edasiandmiseks väljavõtte tema kirjast 26.03.2014, kui ta sai teada, et nende kuu aega tähtajast hiljem valminud ja meie poolt nime “Jõgi-läki” saanud töötlus jõudis siiski kogumikule): “Thank you for listening our track on your tour. We were really glad with your answer. We thought it was too late, so very glad. And we were surprised also with hearing both of you were in Italy! (Itaalias oli siiski Ramo üksi – Wikipedia). Because we recorded Italian friend’s voice for our track! He said “Let’s go to see the Ice of the river” in Italian. Me also said same things in Japanese. “Jõgi-läki” is the best name!! So happy!!”
B4 Rein Fuks / Imandra Lake: “Enne remiksi tegemist kuulasin järjest loo originaali versiooni. Vahepeal läksin vaatama, et mida mu 4-aastane tütar Frida oma toas teeb, avastasin ta joonistamast ning laulmast “sinu plaadid on aknalaual vaasis, minu plaadid on aknalaual vaasis…” Tundus, et lugu on juba eos hitt. Remiksi tegin teadlikult koogava, eeterliku ning hõljuva, klassikalise shoegaze pala, mis ei lõpe iialgi. Nimelt minu versiooni pikkus oli pea 8 minutit. Kuna vinüülplaadile see ei mahtunud, lõikasin remiksi täpselt poole lühemaks. Usun, et loos on kosta nii Tenniscoats, Pastacas kui ka Imandra Lake.”
sinu naer
minu naer ja sinu aeg
ja minu naer on minu sees
sinu naer ja minu aeg
on sinu sees
on minu sees
minu naer on sinu sees
ja sina tead
mis on minu sees
sinu naer on minu sees
ja sina tead
mida mina tean
albumil “Yaki-Läki” oleva loo sõnad,
Ramo Teder, sügis 2011