Juttu plaadi “Köngerjönks” juurde

Kuidas Kago elu läinud? Yldiselt hästi. Ikka muusika yksikult yksikutele. Midagi jõudis sisse ja välja ka kohale. Terje Laimets võttis “Piimashi” instrumentaale oma pisikese Kopli kassi elust rääkiva filmi “Tulen tänavalt” (Puz Pictures/TPY/ETV) taustaks. Mõned plaadid lendasid yle piiri ja leidsid sugulasi. Salongilikud jazzakustikud Tuulemaa tegid kaverid lugudest “Kyll syda teab” ja “Lill on iga inime”. Mul on eriti hea meel, et need palad sattusid noorema põlve yhe põnevaima jazzkitarristi Andre Maakeri kätte. Tänu Pia Frausi mehe Rein Fuksi sõbralikule huvile ilmus mu uuem lugu “Helian” hiljuti eesti indie kogumikul “Kohalik ja kohatu”. Muudest ettevõtmistest olid tähtsamad seto koori Liinats’uraq plaadi välja tulek (2004). Koor esineb vahel ja laulsin ka selle liikmetest koostatud kvarteti Ytsiotsõ’ga Põlva rahvalaulutöötluste festivalil lõuna-eesti laulude vanamuusika maiguga seadeid. Siin saidil täies mahus leiduv magistritöö Uku Masingu kogust “Saadik Magellani pilvest” ilmus 2004 suvel Loomingus. “Saadik..” ise, peaks ilmuma sygisel või talvel. See on minu meelest yks võimsamaid eesti luulekogusid yldse. 2004 sygisel ilmus oma illustratsioonidega kogu “Nõidade õrnus”, mille lisad on samuti siinsamas saidil. Selle aasta alguses tõlkisin Richard Brautigani luulet (vt eelmisi tõlkenäiteid ajakirjas Ninniku), aga käsikirja saatus on veel segane. Kaua veninud Erakkonna luuleplaat ilmus kevadel. Eksperimentaalsemalt olid mu luule ja musa yhendatud 7 luuletaja Göteborgi raamatumessiks tehtud kogumikul “Ord fran Estland”. Göteborgi peidupool oli lahe – näiteks Tõnis Mäega sõbraks saamine.
Huvitavaid ettevõtteid oli meil Ramo Tederi, Pastacaga. Kui Õunaviksi ninamees (või siiski Ninaviksi Õunamees?) Villem tantsulennu-Renatega abiellus, tegime Suigu kirikus laulatustseremoonial kitarri ja flöödiga “pulmamuusikat” (vt. pala V+R). Veidi hiljem mängisin trumme, diktofoni ning laulsin kaasa Pastamoise plaadi “Tsaca tsap” esitlusel, yhel eksperimentaalmuusika festivalil Turus ning Saksa turneel (Rostock-Dresden-Berliin). Saksamaal kohtas uuema psyhhedeelse folgisoonega vaimusugulasi ja Fleckfumie Fumie ytles, et “Piimash” on nagu kinos eri stiilis filmide järjest vaatamine, et muutub koguaeg. Siis mängisime koos Ramo ja kolmanda lähedase muusiku – Eero Barndõkiga (Barbariz) akustiliselt Tartu trubaduuride festivalil Mailaul. Lavatagune õhkkond oli soe – siuke sympaatne kamp, kus keegi ei pooseta. Ja enamik seda aega olen kodus muusikat teinud. Ja aeg-ajalt valikuid sõpradele kõrvetanud. Elasin lapsepõlve linnas ema juures suht yksildast elu, suhtlesin rohkem looduse, oma kujutluse ja kirjatöödega. Viljandi-aeg sai yhe eluperioodiga läbi, selles oli nii nukrust kui leidmist. Sellest kevadest olen taas tagasi Tartus, kus Kago tegemisi kunagi elektroonilisel kujul alustasingi. Laulame ja mängime siin päris palju kalli Vigikaga ja vahel satun ka koos NE!-ga, (naiivdadaistlik bänd, kus kunagi mängisin) visandeid lindistama. Vot. Uuemad laulud siis. Psyhhedeelne pastoraal jätkub. Eks need, kes eelmisest plaadist miskit aru said, saavad vist sellestki. Hing. Sõitev stereo ja helikihid. Lo-fi, mis mõne koha peal kõlab, nagu mu lapsepõlves vene makiga raadiost lindistatud lugude saund – huugavad bassid ja kahinad muutsid siis asja kuidagi mystilisemaks, need olid esimesed ise avastatud lood ja lapselik meel mõtles sinna mingit lisasalapära juurde. On autorilaulu nagu ikka, kaks rahvalaulu (yks neist mittelauljate jaoks kindlasti liiga pikk, kuid just jutustav laul võimaldab minna sygavale asja sisse) aga ka sealt on fookus praeguseks pisut ära nihkunud. Muusikast on värskeid puhanguid andnud Fennesz, Animal Collective, Jose Gonzalez, Sylvain Chauveau, Erko Niit, Novella Matvejeva, Eluvium, Meelika Hainsoo, If You Are Not Metal You Are Not My Friend, Jaak Tuksam, Julie Doiron, Joanna Newsom, Eva ja Maria, Juana Molina, Lau Nau, Jolie Holland, Vashti Bunyan jpt. Rohkem eri kõladega instrumentaale, et kellelgi oleks rahuhetki keset seda rabelemist ja muretsemist. Inspiratsiooni andsid heledad inimesed, lapsepõlv (õhtupoolik Karula pargis – Viljandi lähedal vanas mõisapargis on pikad puud ja suveõhtune valgus langeb seal väga rahulikult), lapselikkus (Ringmäng), mõni paik (Vaade sillalt on Sänna Raamatukogu taga, pisikeselt Pärlijõe sillalt avanev, kõrged puud mäekyljel ja samas on see yhe sympaatse tensegrity seeria nimi), Trakl (Helian, Muusika Mirabelli lossis), fantaasia jms. Kokku yks väike muusika. Kes kuuleb, see kuuleb. Aga mõnikord peab nagu öisel linnuvaatlusel kõrvad kätega lokaatoriteks seadma, et vaiksemaid hääli ja varjundeid ära tabada. Muusikas on isiklik kuulmismeel väga vajalik. Ise igatsekski rohkem sellist öösiti yksteisele ette mängimise värki ja eesti (kitarride ja ka läptoppidega) trubaduuride kogumikku, kus kõik oleks tundmatud tyybid, kodus teind ja enne ainult sõpradele laulnud või umbes nii. Kohalejõudmist siis…

Mida tähendab “köngerjönks”?

40ndatel Kilulinnas Tallinnas, kui mu hea sõber Onu Lennart veel väike oli, saatsid seal yhes tänavas lapsed ikka endi seast kõige väiksema või mõne uue nurga peale putkasse kysima, et kas teil köngerjönksi on? See oli sihuke laste oma väljamõeldud sõna. Ja myyja sai iga kord pahaseks ja myristas: Mida, no ei ole olemas ju sihukest asja!!!! Teised muidugi itsitasid nurga taga. Jah, tollal tõesti ei olnud. Aga nyyd on see asi täiesti käegakatsutaval ja kuulataval kujul olemas. Niiet väljamõeldised saavad siiski tõeks.

Lauri Sommer, suvi 2005