Kauge tänava lilleaken

Lauri Sommer:

Igal muusikal on oma algus. Osad tyybid käivad muusikakoolis, osad hakkavad millegi ajel ise helisid tekitama. Mina muusikakooli ei sattund. Tahtsin kusagil 15-ndast eluaastast peale enne teha mingit kujuteldavat hevi (siis trashi siis pungi siis indie) bändi, olin natuke Viiratsis kadunud Kalmer Kurvitsa käe all trummimängu õppind, aga tundus, et see pole ikkagi see õige väljendus. Olin Hanneselt ostnud mustaks värvitud vene kidrapanni ja seda oma häälestusega mõne aja plänninud. Olin keska viimases klassis, kui sai sõprade Hannes Praksi, Villem Valme ja Ramo Tederiga (igayhega eraldi enamasti) mingit muusikategemist proovima hakatud. See oli siis Viljandis, kord Paalalinnas, kord Männimäel. Ramo oli paar aastat vanem, vana muusikakaru – Kärgedes mängind kidramehe Tedre Jaani poeg ja muusikakoolis käind, aga mitte selle poolt ära rikutud, vaid hästi loominguline, oskas lihtsalt kitra ja flööti mängida palju paremini, tema julgustas meid teisi. Eks see minu jaoks käis natuke koos luulega, aga muusika ja luule seos polnud päris sujuv siis ega ole nyyd. Aga kohe algusest oli erinevus ka teksti poolel, kuigi meile Ramoga näiteks Õnnepalu ja Villu ja Truba lulkad mõlemale meeldisid. Tema sai vabalt laulutekstiks panna “Nukkilakilaav” või “Sooooojad radikaaad” ja meeleolu kandiski, aga mina otsisin mingit kindlamat sõnalist väljendust. Ja me saimegi koos teha “Tuul tõustes särades”, kus Ramo mängis sellist indielikku kitarri, mida ise alles hiljem õppisin. Yks tugev impulss oli mu jaoks rootsi kunstniku Carl Larssoni õlimaal “Lilleaken”, mille report nägin suurel tikutoosil. Mingi väga õdus meeleolu oli seal. Ja kuidagi sai proovitud seda väljendada, võibolla lugu “Valged lilled” jõudis kõige rohkem sinnapoole. Ylejäänd kraam tyyris ikka vist rohkem akust lastepungi poole. See oli selline bänd, mida tegime nii nagu tuli. Pold mingeid oskusi ega valesid valikuid eri võimaluste vahel, ega soovi kuhugi jõuda või midagi saavutada. Oli lihtsalt koos tegemise pauer, mis oligi põhiline, see natuke kiiksu ja hoovifiili oli siis selle juurde nagu Jumala õnnistus. Esimesed lindistused olid 1990 jõulude ajal Hannese juures – reggae töötlus absi loost “Mustad karikakrad” (kus oli karmi saundiga “Pille” lastesynt), “Pistan pilveääreube” ja mingid vale kiirusega grammerisaundidega ja kidraga instrumentaalid, ning aeglasemalt lindistatud lood. Muusika ainus kuulaja oli kass, kes armastas seal kapis lesida (kuula “Kassi maja“). Elektrit kitarris ei olnud, ainus kumiseja oli Veixilt saadud iidvana soolotrumm. Vilistavate mikritega hakkasime röövelööbiku ja sonic youthi mõjul jamama hiljem. Hannese vanemad kurtsid teiselt korruselt tuleva myra yle ja ytlesid, et nad ei saa sellest musast aru. Ma ytlesin, et sellest ei saagi aru saada. Ma ysna kartsin laulda, ei teadnud veel aastaid, kuidas see hääletekitamine ikka käima peaks. Siis sai kutsutud laulma Villem (Wolly), kel oli ka hulk nihkes tekste (“Kevad tuli närtsatusex“, “Artur Tõhu unenägu” ja teised), mis tekitasid nende laulude natuke omamytoloogilise meeleolu. Seal oli kooshulkumised, soo, selle hoovi kiiks ja lihtsalt noorte inimeste hoog, kohalik syrr ja romantism. Kui mul õieti meeles on, siis vahel sai lihtsalt Villemile, kes kõrvamajas, helistatud ja öeldud, et “kule, mul on yks uus lugu, tule makiga siia, lindistame”. See oli pisike punane vene sang, millel pärast lindistama hakkamist helilevel alul kõvaks ja siis äkki vaikseks jäi ja tasapisi normaliseerus. No fi. Yks võte ja kogu moos. Paar improt ka. Mõnda pärast tegime teist korda, aga lood ei muutund, proovisime kiiremini teha või mitte naerma hakata. Tegime seda bändi kevade ja suve, natuke ka sellel ajal kui olin aasta Kolledzhis, aga siis võttis muu elu ja armastus oma. Järgmisel sygisel läksin ära sõjaväkke. Kui tagasi tulin, oli Wollyl häälemurre ära olnud ja mina natuke teine, aga tegime ikka veel mingi aja edasi. Kuni 93 lõpuni vist. Siis see tähendas juba kergelt midagi mälestuslikku, aga oli ikka lähedal, sest uut korrust polnud elule veel kasvanud. Sai tehtud “Hõissa lugu politseis”, “Ervin” ja “Peitus”. Õde Triinuga sai ka lindistatud (“Põlev sild“, “Unistada Männimäest“), see oli nagu mingi arusaamise pinnalt, mis siis oli tekkind – väiksena olime kiuslikumad. Triin laulis ise ka ansamblis “Kõblad”, mis andis hiljem yhe keldrikontserdi. Varasemast tegime lugu “September” – ainuke selle aja lugu, mida sellel ajal tegi teine bänd – Gläänz Ugala sessioonil 1994 alguses, kus ma Täpile ka solo selgeks õpetasin ja Valner laulis. Kuna tulin tagasi sygisel ja Ylikooli astuda ei sand, siis tuli Viljandis elu huvitavaks teha. Mängisingi siis mitmes teises bändis – Creationis ja Gläänzis ja proovisin ise kaa mingeid lugusid teha, mis aga teiste bändide võimuvõitluses enamasti kõrvale jäid. Sellel lool oli refrään, mis pärines sellest, kuidas mu isa kutsus märulifilme “pif-paf-oioioi”. Aga sellest on teise tekstiga hilisem ja päris hoogne versioon “Tuttav viiuldaja”. Gläänz tegi hiljem ka teksti “Kevad tuli”.

Villem Valme:

Olin nende lugude salvestamise kõige aktiivsemal perioodil vist umbes 13-aastane. Bändi tegemine käis mälu järgi nii: Lauri helistas mingil suvalisel hetkel keset päeva, et mis teed, võiks mingeid lugusid äkki linti võtta. Ma haarasin kodust vene sangaga monomaki, millel imeläbi ka mingi mikrijunn oli sisse ehitatud, ja tuiskasin üle hoovi Lauri poole. Enamik lugusid ongi selle makipanniga salvestatud, “stuudioks” Lauri tuba, mis asus paneelmaja 3. korrusel, vaatega hoovile, üle põllu paistvale Viljandi haiglale ja hoovi ja põllu vahel laiuvale songermaale, mida kutsusime sooks.
Suurt proovitegemist ega improviseerimist tavaliselt polnud, Lauril oli lugu juba valmis ja kidra oma häälestusega ootamas. Minu asi oli laulda ja läkski kohe salvestamiseks. Mingil määral tuli tal mind
siiski juhendada või siis ette laulda, kuna ka kõige lihtsamad laulud olid mulle suureks väljakutseks. Miks ta üldse minuga jändas, tuli vast sellest, et oleks koostegemise värk ja mu häälemurde-eelne vokaal oli ehk ka argument. Ja eks see vanusevahe, üle 5 aasta, oli selles eas ka päris suur, et liita ja lahutada. Arhiivis leidub sessioone, kus üritasime mingit lugu linti saada, aga ma ei saanud itsitamise faasist kuidagi edasi (sellest tekkis hiljem lugu “Rõõmus rahvalaul”). Arvestades minu musikaalset armetust ja eakohaselt labiilset keskendumisvõimet, tuleb müts maha võtta Lauri entusiasmi ees. Igatahes oli see tollal ikka väga endale tegemine, heal juhul sai mõnele sõbrale neid lugusid mängitud, aga et see kunagi mingil kujul avalikuks tuleb, ei olnud küll plaanis. See oli üks osa ühistegevustest, kuhu kuulusid veel vinüülide õiget- ja tagurpidi kuulamine, raudteel ja maanteepiiretel kõndimine, luuletuste kirjutamine, munakividega liiklusmärkide loopimine jne.
Mõned lood sai tehtud ka hiljem, kui Lauril sõjavägi ja mul häälemurre läbitud, aga see oli juba pigem järelnoppimine. Jätkus katsetamine naivistliku musaprogrammiga SoundClub, millest sai juba hoopis teine asi ehk Tuljak, millega saab tutvuda siin.