Toatuur 2 – virk ja kraps

Õunaviks on beebist kasvanud lapseks, kes sel sygisel läheb teise klassi. Me oleme proovinud põhiliselt kaevata Eesti yhemehebändide põrandaalust pinnast, aga oleme ka ju Mari Kalkuni sabasulgede vihinal folklennule saatnud. Kodune meeleolu, ise leiutamine, originaalsus ja otsene väljendus olid ka selle teise kogumiku meiepoolsed ootused. Et palju selles kopeeritud, friikfolgitud, ja superstaaritud Eestis on meie uusi sõpru, intiimse ruumi helipartisane.

Me oleme nende aastate jooksul saanud demosid nii täiesti tundmatutelt kui ka päris nimekatelt muusikutelt, aga artisti tuntus ei ole meie silmis mingit tähtsust omanud.

Aga kui keegi teeb häält nagu Koit Toome, on väga teisest stiiliareaalist või tema looming on seitsmekordne lahjendus millestki juba moes olnust, siis tal lihtsalt pole meiega asja. Meie segment on tegelikult ysna väike. Ta ei paista eriti välja, aga ta on kusagil alati olemas. Ja nii me siis otsisime umbes selliseid Kohtla-Järve majatarvete poe myyjaid või Alutaguse metsade erakuid, kes salaja kodus muusikaid teevad.

Demosid saabus päris palju ja nendega tulid välja ikka nooremad, põhiliselt kahekymnendais ja kolmekymnendais inimesed (noorim 18, kolm vanimat 50 tuuris). Sõel oli tihe, niiet ka mõnedki tegelikult meeldinud lood jäid eri põhjustel välja.

NB! Kogumikult puudumine ei ytle midagi teie muusika kohta, vaid räägib ainult meie subjektiivsetest maitse-eelistustest, mis neljal valijal olid pealegi ysna erinevad. Meie käepigistus ja õlalepatsutus kõigile osalejatele. Tehke muusikat ikka edasi – see kõik on eelkõige siseasi ja kõige tähtsam koht, kuhu jõuda, on mitte plaat või lava, vaid omaenda hing ja lähedaste sydamed. Ambitsioonide täitmiseks on ikka hoopis teised stiilid. Materjali kogumine käis meil vaikselt tegelikult juba viis aastat. Sai kuulatud tänavatel ja väikestel lavadel, otsitud netis jne. Osad kontaktid on tekkinud kontserdite ja yksteisele ette mängimise kaudu.

Juhan Vihterpali sai väga kogemata kohatud yhe Viljandimaa talu õuel, kuid ega nendes asjades ikka juhuseid ei ole. Hea kontakt tema ebakonventsionaalse ja paljudes stiilides muusikaga on kestnud juba viis aastat. Kui me Hopa linnast Juhanile plaati saatsime, siis kergitas läti postiametnik seda nime lugedes kulme ja kysis: “Vinter Pal?” Jah, talvine sõber, aga tegelt suvine ikka ka.
Vahepeal Tallinnas elanud Kanada eestlaste andeka järeltulija Iisak Andrelleri (Epifolium) pool sai kylmal talvel ööd oldud ja tema rikkalikust pillipargist võetud instrumentidega koos jämmitud. Iisakus kohtub Ameerika väike muusika Eesti omaga sellises rahumeelses ja soojas võtmes.
Kunstniku ja muusiku Riho Kalli looming oli kõrvetatud plaaditelt vana tuttav.

Nyyd tegutseb ta ansambliga Puhkus veidi teises laadis, aga otsustasime plaati panna tema esimese muiste meeldima hakand karusema perioodi loo, tõlgenduse Heiti Talviku klassikalisest luuletusest.

Arles Kangus jäi kõrva Youtube´ist. Midagi on temas ja ta lähenemises tuttavlikku. Yks meist poetas isegi väljendi, „nagu saates 7 vaprat“. So-so 90s. See aeg oli tema lapsepõlv ja tiksub kusagil taustal äratundmisena edasi. Ta on yks nende hulgast, kelle isad kuulasid Vennaskonda, Metro Luminali ja Nirvanat. Ta teeb bändi Leinapeni, aga esineb vahel ka yksi ja on oma Enno sõnadele tehtud viisidega nyyd yhte serva pidi ka õunaviksi territooriumil.

Spice Mouse leidsime myspace´ist ja ahhetasime. Tema eestikeelsed lood on vahel mõnusalt ulakas ja teinekord päris kriipivalt sisemine maailm. Ta on kogumiku ainus puhtelektrooniline artist, aga tema elektronmängudel on nagu mingi maavillane kude. Ja hääl! Yks õunaviksija, kes Lauraga kohtus, ytles, et ta ongi selline, nagu tema hääl. Ja see on suur kompliment.

Sven Kreek ilmus meie kujutlussse iidvanast saatest “Kontakti laulud“ (ETV 1986), kus noor, hilisema Stone Temple Pilotsi solisti meenutav tyyp mängis kaheteistkeelset kitarri agulimajade taustal ja laulis kuidagi teisiti kui praegused folkarid. Lõplikult vallutas vist ikka tekst – see linnast ära mineku ja oma maja leidmise soov ei ole noortes kuhugi kadunud, olgu peidetud igatsuse või teona. Loo nime ega autorit saade ei maininud, aga siin astus tegevusse meie kriminaaljälituse toimkond, mis telepaatilis-deliirsete võtetega tuvastas praeguses lugupeetud liiklusspetsialistis selle loo autori. “Maja järve ääres“ on avastamata tykk eesti trubaduurinduse ajaloost.

Mari Pokineni nimi ei vaja nagunii tutvustamist. Ta oli sellele kogumikule plaanitud juba mitu aastat tagasi, kuna ta lugu „No näed“ meid juba ammu enne väga liigutas kui ilmus tema hiljem kuulsaks saanud plaat. Mari alustas tõelise sprindiga myygiedetabelites, aga miks ka mitte. Tähendab millestki taolisest on puudus.

Aga Linda Mari Väli (Keegi kusagilt) anne sai esmalt selgeks hoopis ta esikromaani „Eikeegi Eikusagilt“ (2010) lugedes. Ja siis virutas ta meile yhe kõige intensiivsema ja tihedama demo. On väga sympaatne, kui kirjutav inimene laulab sellise kerge, jõulise ja muusikakoolist rikkumata althäälega ja mängib kitra nii, nagu pole kuulnud seda tegevat veel yhtegi Eesti trobairitz’i. Linda laulude maailmale on tummiseks lisandiks ka tema on õige pea ilmuv romaan „Kosmosekivi“.

Tartu mitmekylgne eksperimentaator Martiini oli Õunaviksi sõber juba aastaid enne selle tekkimist. Mängis bändides nagu Guruhark, NE! ja Mooses, tegi Juhan Liivi tänava Uueaja Punkbändiga ambienti jt, oli oma põlvkonna esimesi diktofonirändureid, sketšimehi ja tipp-dysgraafikuid, tegi maale, filme ja lintmakikollaazhe juba ammu-ammu. Tema sooja analoogheliga palade hulgast oli isegi raske midagi välja valida, sest ärra ei soostu lauluäält tegema, aga ta instr. looming on sellest trubaduurindusest hulga laiem.

Värskelt abiellunud Treimani ranna põlistalu helge mees Silver Sepp on nutika trummari, tantsija ja lauljana tuntud juba mitmetest bändidest (Svjata Vatra, Bombillaz, Ro:toro), aga avaneb siin intiimses ja sydantsulatavas laadis.

Martin Ellermaa on Raplamaa-Tartu vahel liikuv luuletaja, kahe kogu autor. Ta on regilaulu ja uuemat kõmakat laulnud Tartu kooslustes Sinimaniseele ja Tsõdsõpujaleelo. Oma lugude juurde on ta jõudnud mõne aasta eest ja võitis peagi Klassikaraadio lindistuste konkursi looga „Kallis, tule mulle järele“. Martinil on nii hellem kui energilisem pool…aga lauldud tundeist ei kõnelda, neid võetakse vastu, kes oskab…eks kuulake ise.

Ja vaadake nelja kujundust, mis tehtud osalejate asjadest.

Yks uus moment on siin veel – hoidke alt kõik see juhanviiding, marieunder ja ilmarlaaban – „sõnum ja moraal on nõme“ Pastacas on hakanud luulet kirjutama. Ja teised on vanad tuttavad, kellele rohkem, kellele vähem – kõik igatahes omas mahlas – Barbariz, Erkki Hyva, Kago, Iduvigik… ja Eneli Siirmann, kes kontserdile ei saa tulla, sest on mõneks ajaks Rumeeniasse ymber asunud. Eks saadame talle plaadi sinna. Tasapisi sygisest kuulamist…

Lauri Sommer ja Õunaviks