See oli 1995 suvel, kui Villem näitas, et on oma arvutisse paigaldanud lastele mõeldud musategemise proge, Soundclubi.Midagi joonistamise ja lego vahepealset ja saundid olid seal põhiliselt piiksuvad, prääksuvad või nagu neil 80ndate bändide kärjetrummidel. Yhesõnaga täielik maitsetuse pillekraar, mille sisse me hyppasime pungiliku isetegemishooga ja humoristlike kavatsustega. Tundsime yksteist lapsepõlvest peale, olime koos mõne aasta teinud akustilist lastepunkbändi Flower Window, lulkasid kirjutand, Viljandi ymbruses ja meie majade juures laiuva kuumaastiku ehk “soo” peal ja kinnisilmi kylateedel hulkund, mööda maanteeääriseid turnind jne. See yhine värk ja kodunurga atmosfäär on selles musas kuidagi olemas. Ja näputäis uumorit, mida kandsid Villemi 11-15 aastasena kirjutatud tekstid (osa ilmund ta raamatu “Artur Tõhu unenägu” esimeses tsyklis) ja jaburgad joonistused, omade jopede ajalehed Toivo ja A4 ja syrrealistlikud yhismõtted. Kindel plaan oli raudteesillalt alt mööduvale rongile yhtlaselt värvi peale kallata. Lugu “Öömyyk aknast” põhineb fantaasial, mis tekkis yhe Viljandi poe ees sellist silti vaadates ja kujutledes, kuidas seal võiks öösel kätekõverdusi teha ja lõuga tõmmata, samal ajal kui alkohuvilised käiksid kiirluubis ostmas. Sedasugu uide oli parim musasse panna. Kuna valitses “erootilise laenguga” ja “trenditeadlik” house ning võrratu kodumaine trupp Must Q, siis parodeerisid mitmed lood nende käike ja meeleolusid. Eesti elektroonilise scene oli peaaegu olematu, kaugel Tallinnas toimetasid Luuk, Lobsand Dorje jt. Yhe pioneeri, Out-Or’iga sattus Tuljak siiski Karksi Nuia reivil (need olid klubikultuuri synni aegadel kah mõnusad entusiastlikud ja kodukootud, keegi tegi praepanniga efektitossu jne) koos esinema. Viljandi kandis levis meie muusika aga hästi, kuna hilisem Kohvirecordsi juht Hannes Praks tegi Mulgi-Kukus saadet “Happerynnak”, kus mängis vast kahtekymmend Tuljaku lugu, lisaks lasi midagi ka praegune kultuurikriitik Alvar “James” Loog oma “Issanda Loomaaias”. Vahepeal tuli sealkandis iga nädal raadiost uus Tuljaku lugu. See kõige spontaansem ja viljakam tegevusaeg oli vist 1996-97. Kuna suur Estonia kõlar oli lae all ja sealt kostus meie endigi taluvuspiiril olevaid veidrusi, said ylakorruse naabrid ykskord nii pahaseks, et vanamees tuli noaga ukse taha ähvardama. Saime ukse kinni, aga uks oli rikutud. Kaasa mõjusid ka raadiosaate Rahva Oma Kaitse algusaegade absurdihuumor ja Tartu visionääri Erkki Hyva lood ja lahendused (tema uudissõnadest tegime loo “Selu relu, relu selu vastu”). Või noh, mõtlustage nende pealkirjade yle ise: “Lihtne naine ei edvista”, “Einelaud tuiskab”, “Ausikuru”, “Suitsuvorst”, “Sitapeade lustilugu”, “Ninur kimbus sitturiga” jne. Meie proovidest tekkisid arvutiga muusika tegemise neelud ka Ramo Tederil, algsel Soundclubi tilulilutajal hilisemal elektroakust Pastacal, kellega yhiselt valmis pala “Peldik”. Tuljaku viimane kontsert oli 1997. aasta sygisel Pärnus, Mai keskuse Rohelises Salongis, kus ryhmitus Erakkond eelnevalt romantilist luulet luges. Konsa nimi oli “Sportlase pulm”, abiväena olid laval James ja Jaanus – konsert seisnes hoogsas võimlemisharjutuste tegemises, mida sooritasid veneaegsetes maikades ebasportlikult kidurad tegelased, lõpus yritasime vist ka “pyramiidi” ja niimoodi see lõppeski. Mõnedele veidra muusika austajatest sõpradele (Martiini, Aare Pilv, Kurk jt.) sai kassettidel paljundusi tehtud. Aastaid hiljem lasi meie õue poiss Berk Vaher mõnda lugu raadios ja ainult temale sai pähe tulla mõte Tartu kunstikuu raames Tuljak taas kokku kutsuda. Kikitasime kõrvu ja krimpsutasime nina, mudisime mõnda lugu natuke ja otsisime slaidid juurde. Elektroonilise muusika pale on nii palju laienend, et kannatab välja ka nende dagerrotyypide näituse digifotode ajastul. Aga dagerrotyypidel ongi omad salgamatud võlud. See retrospektiiv on meie pilk uudismaadel idanemisele, rõõm loovatest hetkedest ja lootus eksperimendi jätkumisele.

Lauri Sommer